torsdag den 29. november 2007

Carnarvon Gorge

23.11.2007
Söitsime üle 300 km: Gladstone – Banana – Carnarvon Gorge rahvuspark. Siia jöudsime just enne pimedat. Kämpasime eukalüptisalus. Huvitavad öised hääled – keegi meenutas rohutirtsude sirinat, tundmatud linnud rääkisid midagi omavahel. Läbi puulatvade paistis peaaegu ümmargune kuu. Öö saabudes jäid hääled vaikseks…
Nautisime hiljuti ostetud 3 kokkupandavat tooli. Istusime väljas, auto küljes rippus lamp, söögilauaks kännu peale asetatud haipildiga surfilaud.
Teel Carnarvon Gorge`i nägime emusid, känguruid öhtuhämaruses ringi kalpsamas, valgeid kakaduusid, mingit emulaadset suurt halli pikkade koibadega lindu (Australian bastard?).
Keset asfalti vedeles värviline papagoi (vöi-mis-ta-nüüd-oligi). Temaga oli vist midagi juhtunud – peast olid möned suled ära, palju ei lennanud. Vöib-olla just pesast vehkat teinud suuremat sorti linnupoeg? Ivan vöttis ta kaasa. Lind oli üsna apaatne.
Täna saime meili teel viisa Saalomoni saartele:-)

24.11.2007
Carnarvon Gorge. Ôösel oli külm. Hommik tuli kangete jäsemetega. Öösel oli vihma sadanud.
Köndisime läbi troopilise vihmametsa matkaradade, kokku ca 14 km.
Nägime aborigeenide koopamaalinguid, hiidsönajalgu, suuri liivakivikaljusid… Vahva jalutuskäik!!
Löime laagri üles samasse kohta, kus eelmiselgi öhtul, tegime öhtusöögiks pastat, söime veel valges. Siin läheb äkitselt pimedaks, 18.45 ei näe enam sörmegi suhu pista.
Taevas oli pilves, kostis äikesemürinat, pimenevas taevas sähvisid välgud, vihma veel ei sadanud, öhk oli lämbe.
Papagoil oli eluvaimu rohkem sees. Jöi pudelikorgist vett, söi banaani, avokaadot ja kiivit. Sittus autos igale poole. Panime ta pöösasse istuma ja valvasime, et varesed teda nüpeldama ei tuleks. On teine ”kodustatud”, lemmikkoht Ivani ölal vöi peas (sittus talle ka mütsinokale).
Mängisime parajasti lambivalgel kaarte, kui meie juurde vuras rahvuspargi auto ja meile öeldi, et nende territooriumil ei tohi ööbida, muidu on trahv sellina ja selline.
Kell vöis olla nii 20 ringis. Pakkisime pimedas oma kodinad kokku, otsisime taskulambi abil pöösast oma linnu üles ja vurasime minema.
“Päris” kämpingukohta ei viitsinud minna. Söitsime lihtsalt rahvuspargi piirest välja ja keerasime ühele metsateele. Kaalusime köigepealt ühte kuivanud jöesängi,aga valisime siiski körgema koha. Pakkisime jälle asemed lahti, linnule tegime “voodi” juhi kohale pörandale.
Nii kui sisse saime, kukkus sadama. Appi – kingad jäid välja!!!!!! Olime need küll kavalasti auto alla lükanud, et kui sadama hakkab, siis ei saa märjaks…ah, las nad olla…

25.11.2007
Ja sadas. Ja sadas. Ja sadas. Nagu ämbrist kallas vett. Kogu öö!!!!!!!! Auto plekkkatus muidugi vöimendas kogu üritust. Niisugune tunne nagu prooviks trummi sees magada, kusjuures see trumm on tulvaveega allavoolu minema ulpimasL
Katuseakende vahelt välja piiludes lainetas ümbrus päris kövasti. Välgud sähvisid ning nende välgatuste valgel oli veel eriti hästi näha, KUI PALJU VETT on ümberringi ja KUI PALJU VETT veel taevast alla kallab.
No mina küll magada ei saanud. Köhe oli… Klea magas ainukesena rahulikult kogu öö – alumisel korruselei olnud “trummipörin” ka nii hull.
Tagatipuks hakkas autokatus meie jalgade koha pealt vett läbi laskma. Olemine läks järjest märjemaks.
Viimaks ometi tuli hommik!!!!!!!!!!!!!!!!! Kahvatu valgus läbi halli vihmasaju. Ümberringi veelombid, jätkuv vihmasadu. Probleem pissimisegaJ Kingad olid minema ujunud (aga tegelikult oleks niikuinii hoois kummikuid vaja läinud). Klea proovis kilekotid jalga panna, aga see ei aidanud. Mina solberdasin niisama ja äkki märkasin oksarisu vahel ühte oma sandaaliJJuhhuuu!!! Vötsin vettinud kossi näpu otsa ja solberdasin allavoolu. Umbes 10 m pärast kurvi pealt leidsin 1 Klea kinga ja 2 Ivani plätta, mille kohe varba otsa tömbasin. Natuke veel otsimist - Klea 2. king ning löpuks minu 2 sandaal!!! Tagasi. Korras!
Tegime, et minema saime. Ja milline vaatepilt avanes!!!!!!!!!! Tee madalamates kohtades puha vee all, veenired, -ojad ja –jöekesed ümberringi pahisemas!!!!!Aga autos oli mönus ja soe!
Istusime pool päeva tee peal löksus – üks madal koht oli liiga madal, veetase tulpade järgi otsustades ca 4 m. Tagasi rahvusparki ka ei saanud – ka sinna oli tee veega ära löigatud.
Parkisime körge koha peale, tegime piparmünditeed ja söime juustuleiba. Papagoi oli peaaegu köik kohad täis sittunud. Rahvuspargi territooriumil ei ole prügikaste- oma praht tuleb kaasa viia. Seda oma prahti oli meil autos juba 3 kilekotitäit…
Väljas juubeldas konnade koor.
Päike tuli vast 11 paiku pilve tagant välja ja siis kuivas köik ülehelikiirusel. Veetase oli “löksus” alanenud alla meetri, aga vool oli ikka veel väga tugev…
Kotad, toolid ja käterätid kuivasid päikese käes. Soe ja lämbe.
Papagoi lendas minema – teisele poole vett…

Nii. Nüüd oleme Takarakka kämpingukohas. Keegi kohalik ”löksu” teiselt kaldalt helistas pargitegelastele ja info oli selline, et enne 2 PÄEVA ei saa kusagile söita, kuna vool on muist teed ära viinud ning ülesmäkke mineval teel on takistuseks nii meetripaksune mudakiht…
Tee Takarakkasse oli seekord läbipääsetav – söitsime autoga läbi kiirevoolulise jöekese.
Pesime voodiriided (liivast ja linnusitast) puhtaks, käisime dusi all, pesin autopöranda ära…

Nüüd sajab täpselt samamoodi nagu eile öhtul. Müristab ja lööb välku. Ega ei tea, millal siit minema saame. Aga ikka parem kui tee peal…
Kohalikud ütlesid, et eelmise öö jooksul sadas ca 21 cm(!) vett. Viimane vihm oli veebruarikuus ning nii palju kallas korraga umbes 10 aastat tagasi.
Klea päevikust:
Eile öhtul tulid mingid inimesed ja ütlesid, et me ei tohi olla seal, kus me olime. No me leidsime siis teise koha. Aga öösel tuli torm. Hommikuks olid meie kingad ära ujunud, aga Külli leidis nad üles.
Siis me söitsime minema. Tee peal oli palju vett. Jöudsime ühte kohta, kus oli nii palju vett, et ei saanud edasi söita. Siis me proovisime söita ühele kämpibguplatsile, aga seda me ka ei saanud, sest tee peal oli nii palju vett, et seal ka ei saanud üle.
Ootasime vähemalt 7 tundi ja meie lind lendas minema
Löpuks saime kämpinguplatsile söita. Käisime dusi all ja pesime oma riided ära.
Söime öhtust ja pärast mängisime kaarte.
Külli ja Ivan pidid autokatusele mingi kile panema, et vihma sisse ei sajaks. Mina hoidsin lampi ja selle peal ja ümber oli nii palju sitikaid ja nad lendasid mulle jalgade peale.
Hakkas jälle sadama ja siis ma kirjutasin selle siin.

26.11.2007
”Vangis”. Öösel sadas 76 mm.
Päris palju teisi ”vange” oli ka.
Maalisin...
Ôhtul kiskus jälle vihmale.

27.11. 2007
Hommikul söitsime uudistama, et kuidas teedega lood on, lootuses minema saada. Saimegi mingit körvalteed pidi üle!!!!!!!!!
Emerald on meie praegune asukoht.


Af Ivan:
23/11
Kørte fra Gladstone 300km til Carnarvon Gorge via Rolleston og campede i Nationalparken, hvad vi senere fandt ud af, at vi ikke måtte. På vejuen så vi mange kænguruer, emuer, papagøjer/parakitter, kakaduer, australien bustard og vi fandt en rainbow lorry parakit som sad på vejen og kunne ikke flyve, vi tog den med og fodrede den med frugt, som er hvad den slags fugle spiser. Vi fik endelig vore visa til Solomonøerne via e-mail.

24/11
Carnarvon Gorge nationalpark, vi gik ca.14km ind i Carnarvon Gorge og så aboriginal hulemalerier, kæmpe bregnetræer og en stor kløft i klipperne som lignede en teatersene. Her er nogle langsomtvoksene palmetræer som er ca. 1000 år gamle.
Vores parakit er mere frisk, den sidder på hånden, i bilen eller i en busk ved vejen når vi stopper, den flyver ikke ret godt, måske er den ramt af en bil eller lignende.
Om aftene kom rangerne og sagde at vi ikke måtte campe i nationalparkens område, så vi kørte udenfor nationalparken og campede. Det begyndte at regne kraftigt og vi måtte tage fuglen ind i bilen.

25/11
Da det blev lyst ca. kl 4, kunne vi se omfanget af det volsomme regenvejr, i den tørre flodseng, som vi krydsede dagen før, var der nu 3,5-4 meter vand og rivende strøm, så det var umuligt at komme videre, det var også umuligt at kører tilbage til en campingplads, der lå inde i parken, da der også var for meget vand og strøm i flodsengene. Vi snakkede med en lokal der stod på den anden side af floden, som fortalte at der ville gå mindst et par dage inden vi kunne komme over. Senere på dagen blev det muligt at komme igennem til campingpladsen inde i parken. Vor parakit var nu så frisk at den tog sig en flyvetur over på den anden side af floden, hvor vi ikke kunne få fat i den. Måske er den stadig der, når engang vi kommer over floden.
Fra Klea´s dagbog:
I går aftes kom der nogen og sagde, at vi ikke måtte være der, hvor vi var. Så vi fandt et andet sted. Men om natten blev det stormvejr. Da det blev morgen, havde det regnet så meget, at vore sko var skyllet væk, men Külli fandt dem.
Så kørte vi. Der lå meget vand på vejen. Vi kom hen til et sted, hvor der var så meget vand, at man ikke kunne køre over. Så prøvede vi at køre hen på en campingplads, men det kunne vi heller ikke, for på vej dertil lå der også meget vand, som vi ikke kunne køre over.
Vi ventede i mindst 7 timer og vores fugl fløj væk.
Så kom vi endelig hen på campingpladsen. Der gik vi i bad og fik vasket vores tøj.
Vi fik aftensmed og derefter spillede vi kort.
Külli og Ivan skulle lægget noget plastik over taget, så det ikke regnede ind. Jeg holdt lygten og der sad rigtig mange insekter på den og de fløj hen på mine ben.
Det begyndte at regne igen og så skrev jeg det her.


26/11
Vi er stadig indespærret på campingpladsen og det har regnet igen i nat i alt på 2 nætter, har vi fået ca. 35cm regn. I en lille dam ved vor campingplads er der næbdyr (platypus), men vi har endnu ikke set nogen.

27/11
Ved middagstid i dag kom vi endelig igennem floden og ca. 1 meter vand, der strømmede ret kraftigt (se foto). Vi kørte til Emerald og campede ved Lake Maraboon efter at have købt madvare m.m. Ved shopping-centeret låste vi bilnøglen inde i bilen ? Vi fik den dog åbnet igen, hvordan, er hemmeligt.

1 kommentar:

Anonym sagde ...

Gooey Ducks grow to about two pounds in four or five years.
[url=http://www.gooey-duck.com/]geoduck[/url]