11.08.2014

Hommikul koguneski rahvas purskkaevu juurde! Keegi polnud ära eksinud!!!
Näitasin siis raamatutest need pildid ka ära, mis eelmisel päeval vaatamata jäid. Andsin kätte päeva ülesanded. Inimesed läksid toimetama ja mina kôndisin mööda labürinti ringi ja juhendasin/segasin neid jôudumööda:-)
Päevaplaan selline, et hommikul kell 9-12 maalimine. Täna käisime kella 13 ajal ûhes kohvikus lôunat söömas. Siis pidasime siestat. Kell 17-20 jälle maalimine ja kell 20 tööde ülevaatus ja arutelu.
Siesta ajal käisin mägijärve otsimas. Hirmus ujumise isu oli peal selle palavaga. Sinna pidi olema 15-minutine tee. Mulle tundus, et olen küll juba palju kauem vantsinud.
Kusagil kivimüüri peal seisis pruuni kaabu ja pruuni ürbiga Carabas-Barabasi nägu itaalia vanamees, kes oli kitsekarjas. Hüüdis mulle midagi lausa tôrrepôhjast kôlava koorilaulja häälega. Ega ma aru ei saanud, aga ma arvan, et môte oli umbes selline, et tere päevast, senjoora, kuhu sa teel oled? Senjoora ei osanud kahjuks itaalia keelt, ütles igaks juhuks hispaaniakeelse sôna "Aqua!" (mis tähendab "vesi") ning tegi kätega ujumisliigutusi. Kitsekarjus sai vist aru:-)
Lôpuks tundus mulle, et olen juba liiga kaua kôndinud, helistasin A-le ja tundsin huvi, et kas ma peaksingi nii kôrgel mägedes olema. Ei pidanud. Tatsasin tuldud teed tagasi. Korra pidin veel helistama, et juhtnööre küsida. Lôpuks olin kohal. Ühe rauast värava taga. Väraval oli punane telliskivimärk peal ja mingi tekst, mis tähendas vist eravaldust, aga kuna värav oli lahti ja eemalt pôôsastest kostus kilkeid ja vettehüppekarsumme, siis astusin edasi.
Saissandajmal, milline oli viimane lôiguke selle ihaldatud järvesilmani!!! Kitsas rajake lamedate libedate sügaviku poole kaldu olevate kividega. Mingi teejupi juurde oli kinnitatud peenikene nöör, kust sai kinni hoida… Itaallased kargasid nagu gasellid kivilt kivile. Mina tundsin ennast vihmaussina, kes küünte ja hammastega rohututtidest ja okstest kiini hoides teosammul edasi liikus.
Aga vesi oli mônus ja jahutav.
Tagasiteel tundsin, et olen sügavalt ônnelik. Noppisin teeäärsest padrikust küpseid pôldmarju, nautisin vahelduvaid panoraamseid vaateid ja ritsikate siristamist.
"Koju". Dussi alla. Ja uuele juhendamisringile.
Ôhtune arutelu läks minu arvates hästi. Inimesed tulid väga vahvate asjadega.
Hilisôhtul osalesin "eestlaste jututoas". Pole ammu nii palju naerda saanud.
Juhtusin taaskord mainima, et olen anda arvates nartsissistide, psühhopaatide, manipulaatorite ja üleüldse lollide meeste magnet. B ütles, et nii ei tohi öelda. Et muidu nii ongi, et môttel ja sônal on jôud.  Ütles mulle, et vaat, näe, siin laua peal on 4 ploomi. Et viska need nüüd üle terrassi ääre minema. Iga môiste kohta üks, sobib väga hästi. Kukkusingi siis igaks juhuks ploome loopima. Nartsissistid ja psühhopaadid said vôrdlemisi kerge vaevaga minema lennutatud, manipulaatorid ka. Aga kui lollide meeste ploomi kohe südamest ja kaugele virutada tahtsin, pôrkas see sinder mürtsuga millegi vastu ja maandus terrasi pôrandal - tagasi minu juures… Läksin siis uuesti lollide meeste ploomi juurde ning tôstsin selle kahe näpu vahel ettevaatlikult üle terrassi ääre sügaviku kohale ja lasin siis lahti. Läinud:-)
Pärast jôime ônne, armastuse ja tarkade empaatiliste mehelike meeste terviseks punast veini.
Kella 01.45 paiku teki alla pugedes pugistasin veel omaette naerda, kuni magama jäin.