Ilm oli järsku tuuliseks keeranud. Muidu vaikne püsinud idakalda meri lainetas…
Umbes 3,5 tundi lennusôitu. Taani oli vihmane ja tuuline. Puud olid nädala aja taguse ajaga vôrreldes saanud rohkem sügise jumet.
onsdag den 22. oktober 2014
19.10.2014
Ärasôidupäev.
Ilm oli järsku tuuliseks keeranud. Muidu vaikne püsinud idakalda meri lainetas…
Umbes 3,5 tundi lennusôitu. Taani oli vihmane ja tuuline. Puud olid nädala aja taguse ajaga vôrreldes saanud rohkem sügise jumet.
Ilm oli järsku tuuliseks keeranud. Muidu vaikne püsinud idakalda meri lainetas…
Umbes 3,5 tundi lennusôitu. Taani oli vihmane ja tuuline. Puud olid nädala aja taguse ajaga vôrreldes saanud rohkem sügise jumet.
18.10.2014
Eelviimane päev Rhodosel.
Ujumine:-)
Siis Rodose linna, lootuses näha kunstimuuseumi. Kunstimuuseumi nägime ka. Majal oli silt: 20. saj. kreeka kunst. Kahes pisikesed saalis näidati hoopis reprosid koloreeritud gravüüridest aastast 1802… Teine kunstimuuseum oli nädalavahetuse tôttu suletud. Noh…
Vôtsime siis veel rannast viimast.
Sellel pildil tähistan ma oma viimast ôhtut Rhodosel (muuseas alkoholivaba) kokteiliga "Pink Panter".
Ujumine:-)
Siis Rodose linna, lootuses näha kunstimuuseumi. Kunstimuuseumi nägime ka. Majal oli silt: 20. saj. kreeka kunst. Kahes pisikesed saalis näidati hoopis reprosid koloreeritud gravüüridest aastast 1802… Teine kunstimuuseum oli nädalavahetuse tôttu suletud. Noh…
Vôtsime siis veel rannast viimast.
Sellel pildil tähistan ma oma viimast ôhtut Rhodosel (muuseas alkoholivaba) kokteiliga "Pink Panter".
17.10.2014
Kôigepealt muidugi jälle hommikune ujumine:-)
Otsustasime minna kahte kloostrit vaatama.
Esimesena leidsime üles mungakloostri Tharri ja jalutasime seal ringi. Rhodose-raamatu andmetel elavat seal hetkel 3 munka - üks Kuubalt, üks Kanadast ja üks Rumeeniast ja kuulujutud rääkivat, et neil olevat väga raske üksmeelele jôuda, et mida küll ôhtusöögiks süüa.
Kohale jôudes istus kloostruôuel tôesti 3 mungarüüs meest… Aias ja hoovis toimetasid ilmalikud inimesed.
Uudishimu oli suur. Küsisin kloostripoekest valvavalt mungalt, et kui palju neid seal hetkel elamas on. Viis. Tema ise oli USA-st, Virginia osariigist. Jube pônev oli temaga vestelda.
Pika pusimise peale ônnestus mägedest üles leida ka nunnaklooster. Lahke nunn pakkus mônusat külma värskeltpressitud apelsinimahla.
Muidu sama pilt - nunnad istuvad kloostriôues ja töölised hoiavad aia ja teerajad jne korras.
Tohtisime sisse minna ka kloostrikirikusse. Kreeklased olid parajasti ametis ikooni juurest ikooni juurde liikudes risti ette löömisega ja ikoonida suudlemisega.
Sôitsime mägedast alla randa. Vedelesome. Sôime samas lähedal helesinises koloriidis tavernis lôunat. Kui kreekaliku siniselembuse peale môelda, siis kohapeal olles saab sellest väga hästi aru - lihtsalt et nende loodus ongi selline. Helesinine meri, tumesinine meri, türkiissinine meri, kauged sinakad mäenôlvad. Venelased on ilmselt Bütsantsi kiriku pärandina vôtnud üle ka helesinesed aknad-uksed, kuigi loodus on teistsugune…?
Ôhtul, juba pimedas, käisime Rodose linnas. Ilus salapärane, lausa viirastuslik vanalinn ja tuledesäras uuem linnaosa.
Otsustasime minna kahte kloostrit vaatama.
Esimesena leidsime üles mungakloostri Tharri ja jalutasime seal ringi. Rhodose-raamatu andmetel elavat seal hetkel 3 munka - üks Kuubalt, üks Kanadast ja üks Rumeeniast ja kuulujutud rääkivat, et neil olevat väga raske üksmeelele jôuda, et mida küll ôhtusöögiks süüa.
Kohale jôudes istus kloostruôuel tôesti 3 mungarüüs meest… Aias ja hoovis toimetasid ilmalikud inimesed.
Uudishimu oli suur. Küsisin kloostripoekest valvavalt mungalt, et kui palju neid seal hetkel elamas on. Viis. Tema ise oli USA-st, Virginia osariigist. Jube pônev oli temaga vestelda.
Pika pusimise peale ônnestus mägedest üles leida ka nunnaklooster. Lahke nunn pakkus mônusat külma värskeltpressitud apelsinimahla.
Muidu sama pilt - nunnad istuvad kloostriôues ja töölised hoiavad aia ja teerajad jne korras.
Tohtisime sisse minna ka kloostrikirikusse. Kreeklased olid parajasti ametis ikooni juurest ikooni juurde liikudes risti ette löömisega ja ikoonida suudlemisega.
Sôitsime mägedast alla randa. Vedelesome. Sôime samas lähedal helesinises koloriidis tavernis lôunat. Kui kreekaliku siniselembuse peale môelda, siis kohapeal olles saab sellest väga hästi aru - lihtsalt et nende loodus ongi selline. Helesinine meri, tumesinine meri, türkiissinine meri, kauged sinakad mäenôlvad. Venelased on ilmselt Bütsantsi kiriku pärandina vôtnud üle ka helesinesed aknad-uksed, kuigi loodus on teistsugune…?
Ôhtul, juba pimedas, käisime Rodose linnas. Ilus salapärane, lausa viirastuslik vanalinn ja tuledesäras uuem linnaosa.
mandag den 20. oktober 2014
16.10.2014
Laisklemise päev.
Hommikune ujumine.
Sôime jogurtit tüümianimeega.
Läksime siiasamasse, Kastri taverna juurde, randa ja käisime mitmeid-setmeid kordi ujumas.
Ôhtul käisime hotelli restoranis turistidele môeldud kreeka ôhtul. Sôime-jôime, kuulasime kreeka muusikat ja vaatasime rahvatantsu. Lôpuks veeti skandinaavlased ka tantsuringi. K.S. ikka ka teiste seas:-)
Hommikune ujumine.
Sôime jogurtit tüümianimeega.
Läksime siiasamasse, Kastri taverna juurde, randa ja käisime mitmeid-setmeid kordi ujumas.
Ôhtul käisime hotelli restoranis turistidele môeldud kreeka ôhtul. Sôime-jôime, kuulasime kreeka muusikat ja vaatasime rahvatantsu. Lôpuks veeti skandinaavlased ka tantsuringi. K.S. ikka ka teiste seas:-)
15.10.2014.
Traditsiooniks saanud hommikune ujumine jäi seekord vahele.
Hakkasime kohe sôitma. Lôuna poole, et saarele ring peale teha.
Esimene peatus - Gennadi beach. Peaaegu inimtühi rand. Mônusad ümmargused soojad kivid, mahe vesi. Vedelesime mônda aega.
Katavia. Mägikülake. Külla sisse sôites vôistlesid kaks söögikohta (tavernit) omavahel päris intensiivselt.
Otse ees vehkis kätega üks punase t-särgiga ja ôlgkübaraga pisikest kasvu väle mees. Näitas ilmekalt, kuhu tema arvates tuleks parkida.
Vasakult lonkas lähemale üks vana kitlisse riietatud hallipäine tädike, menüükaart käes. Kuidagi hale hakkas sellest tädikesest. Läksime nende juurde. Aga poleks vist pidanud minema. Aktiivse väleda naabri kôrvalt neile vist eriti tihti kliente ei sattunud. Menüükaardid olid tolmused ja kleepuvad. Kôik nägi väga räämas välja. Vets oli… lihtsalt kole, missugune üks vets vôib olla…
Tahtsin proovida ühte kreeka rooga, mil nimeks stifado. Turismiraamatust lugesin, et see pidi olema raguu sibualte, looma- ja kitseliha ning kaheksajalaga. Sibulad ja loomaliha olid täitsa olemas, kaheksajalga ega kitse küll mitte. Aga maitses ikkagi täitsa hästi. Kui ainult köögis toimetav tädi ei oleks söögitegemise kôrvalt vahepeal ka oma vetsu kasimas käinud, Ajaxi pudel näpus…
Järgmine peatus. Prassonissi. Lohesurfarite paradiis.
Edasi sôitsime mööda läanekallast. Türkiissinine lainetus…
Siana. Siana on tuntud selle poolest, et seal tehakse mett ja napsi. Kogu mägikülake lôhnas mee järele! Ostsime tüümiani ja piinia mett. Minu meelest need jäävadki vedelaks, ei kristalliseeru. Müüdi kohalikke mee- ja oliiviôlitooteid.
Sianas olí väike armas maaliline kirikuke. See oli esimene kirik, kuhu saime sisse ka minna. Bütsants! Kirikutega on üldse selline lugu, et kui saarel ringi sôita, siis näeb ikka üsna tihti üsna räämas kohti, aga kirikud ja mäetippudesse ehitatud väikesed valged kabelid on ALATI ideaalses korras ja rohkemgi veel.
Mägiteed. Mägiteed. Mägiteed. Ee - sattusime ka kruusateele...
Emponas. Seal tehakse veini, niisiis veinikülake.
Peatumata läbi Apollona, Platania, Eleossa, Archipoli, Kolympia Falirakisse tagasi.
Oleme nüüd näinud suurt osa saarekesest.
Ôhtul istusime hotellei fuajees ja üritasime internetti saada. Väga raske ülesanne!
Hakkasime kohe sôitma. Lôuna poole, et saarele ring peale teha.
Esimene peatus - Gennadi beach. Peaaegu inimtühi rand. Mônusad ümmargused soojad kivid, mahe vesi. Vedelesime mônda aega.
Katavia. Mägikülake. Külla sisse sôites vôistlesid kaks söögikohta (tavernit) omavahel päris intensiivselt.
Otse ees vehkis kätega üks punase t-särgiga ja ôlgkübaraga pisikest kasvu väle mees. Näitas ilmekalt, kuhu tema arvates tuleks parkida.
Vasakult lonkas lähemale üks vana kitlisse riietatud hallipäine tädike, menüükaart käes. Kuidagi hale hakkas sellest tädikesest. Läksime nende juurde. Aga poleks vist pidanud minema. Aktiivse väleda naabri kôrvalt neile vist eriti tihti kliente ei sattunud. Menüükaardid olid tolmused ja kleepuvad. Kôik nägi väga räämas välja. Vets oli… lihtsalt kole, missugune üks vets vôib olla…
Tahtsin proovida ühte kreeka rooga, mil nimeks stifado. Turismiraamatust lugesin, et see pidi olema raguu sibualte, looma- ja kitseliha ning kaheksajalaga. Sibulad ja loomaliha olid täitsa olemas, kaheksajalga ega kitse küll mitte. Aga maitses ikkagi täitsa hästi. Kui ainult köögis toimetav tädi ei oleks söögitegemise kôrvalt vahepeal ka oma vetsu kasimas käinud, Ajaxi pudel näpus…
Järgmine peatus. Prassonissi. Lohesurfarite paradiis.
Edasi sôitsime mööda läanekallast. Türkiissinine lainetus…
Siana. Siana on tuntud selle poolest, et seal tehakse mett ja napsi. Kogu mägikülake lôhnas mee järele! Ostsime tüümiani ja piinia mett. Minu meelest need jäävadki vedelaks, ei kristalliseeru. Müüdi kohalikke mee- ja oliiviôlitooteid.
Sianas olí väike armas maaliline kirikuke. See oli esimene kirik, kuhu saime sisse ka minna. Bütsants! Kirikutega on üldse selline lugu, et kui saarel ringi sôita, siis näeb ikka üsna tihti üsna räämas kohti, aga kirikud ja mäetippudesse ehitatud väikesed valged kabelid on ALATI ideaalses korras ja rohkemgi veel.
Mägiteed. Mägiteed. Mägiteed. Ee - sattusime ka kruusateele...
Emponas. Seal tehakse veini, niisiis veinikülake.
Peatumata läbi Apollona, Platania, Eleossa, Archipoli, Kolympia Falirakisse tagasi.
Oleme nüüd näinud suurt osa saarekesest.
Ôhtul istusime hotellei fuajees ja üritasime internetti saada. Väga raske ülesanne!
Abonner på:
Opslag (Atom)
