24.01.2008
Bangkokki jïudsime kella 6 paiku hommikul. Asjad funksisid. Meid söidutati kribinal-krabinal Menam Riverside hotelli. Magasime natuke. Hea voodis JALGU SIRUTADA.
Vaatasime linnas ringi. Jälle - mäletan, et Kopist saabudes tundus Bangkok suht räpane, nüüd (eriti vahetult pärast Saalomoni) aga on taustsüsteem muutunud ja Bangkok tundub igati "tsiviliseeritud" kohana, vaatamata oma 10 miljonile linnas ringi sebivale elanikule ja tihedale liiklusele.
Rafineeritud templid, hörk toit, teenindusvalmis naeratavad inimesed. Linnamelu. Jah, ja nagu öeldud - NII räpane ei tundu...
Söitsime jöel hotelli paadiga.
Öhtul käisime vaatamas tantsuetendust Siiami (Tai) ajaloost. Pole sönu!!! Köige ilusam, eksootilisem, vörratum, rafineeritum, läbimöeldum show, mida ma eales näinud olen!!!!! Kostüümid, PÄRIS elevandid, PÄRIS kitsed, PÄRIS kuked, PÄRIS vesi (jöeke). Mahe huumor.
Öösel puhkasime oma mönusates voodites hästi välja.
25.01.2008
On meie reisi viimane päev.
Käisime Jim Thomsoni siidipoes, mis oli elamus omaette.
Öhtupoolikul saime Kleaga kumbki tunniajase ölimassazi - küll oli mönus.
Öhtusöök hotell restoranis - uhke mereandide puhvet tai roogadega.
Lennujaama jöudes selgus, et meie lend, mis pidi toimuna kell 1.00, on edasi lükatud, uueks ajaks kell 8 hommikul. Meid paigutati lennujaama hotelli. Mönes möttes vedas, et saime jälle korralikult voodis magada...
26.01.2008
Lend 11 tundi ja 20 minutit. Taanis olime kell 15 paiku. Rongiga Kopist Middelfarti. Külm, pime. Linn oli täitsa tühi - ei ühtki inimest. Kodus kella 18.00 paiku.
Meie kassid on nii paksuks söödetud:-)
Koduhoidjad olid jätnud lauale vaasi kollaseid tulpe ja kirjakese - tere tulemast koju:-)
SUUR TÄNU TEILE KÖIGILE MEIE REISILE KAASA ELAMAST:-)
NÄGEMISENI, KUULMISENI, KIRJUTAMISENI:-)
Klea, Külli ja Ivan
tirsdag den 29. januar 2008
Saalomoni saared III
Fakte:
Saalomoni saared: 992 saart, neist 347 asustatud
Pindala: 28 370 sq km
Rahvaarv (2004): 460 100
Pealinn: Honiara
Keeled: 67 kohalikku keelt pluss ca 3o dialekti, Pidgin, English
Valuuta: Solomon Islands Dollar
Iseseisev alates 07.07.1978
Wantok süsteem - s.t. "one talk" - inimesed, kes räägivad sama keelt (s.t. on samast perest/suguvösast/külast/saarelt) hoiavad kokku ja aitavad üksteist. Supersüsteem külaühiskonnas, problemaatiline näit. poliitikas...
...järg...
16.01.2008
Kolmapäev. Ja nagu kolmapäeviti viimasel ajal kombeks, viis paadisöit meid Teteparele. Jah - Teteparele tagasi.
Löuna paiku Lola saarelt Mundasse. Mönusalt pilves ilm, natukene tibas vihma, polnud liiga palav.
Jalutasime söna otseses möttes Mundas natuke ringi - seal on nimelt 2 paralleelset "peatänavat", tegime möne tiiru:-)
Pärastlöunal paadiga Teteparele. Seekord olime suurema paadiga ja tagumikud jäid pörutamata. Küll aga saime hästi märjaks, kuigi vötsime kile kurguni katteks ette. Önneks külm ei olnud, no olgu - löpuks natuke hakkas...
Kohal. "Oma toas", kuivad riided seljas, öhtusöök söödud, malaariatabletid vöetud.
17.01.-20.01.2008
Teteparel.
Ujusime. Sukeldusime. Üritasime riideid kuivatada (aga ei saanud, läksid teisied hoopis kopitama). Paaril-kolmel ööl tundsime väikest maavärinat, pörand ja voodi rappusid-värisesid. Meie sellenädalane kokatädi loeb enne igat söögikorda söögipalvet.
Nädalalöpus saarel uued külalised - meditsiinitudengid Mundast.
20.01.2008
Pidime millegipärast ärkama kell 6 (kuigi paat oli valmis meiega Ughelesse söitma alles kella 8 paiku ja siis oli juba tuline kiire!). Öö läbi oli vihma ladistanud, tumedad ähvardavad vihmapilved.
Ivan kauples meile parema, vähem tagumikku prömmiva paadi:-)
Lained ei olnudki väga suured, alguses natuke pritsis vett sisse. Meil oli must kile peal, mida siis silmini vedasime. Aga siis hakkas vihma sadama ja sadas kogu tee (ca tund aega söitu). Vett immitses ikka krae vahel sisse ja püksitagumik sai ka märjaks - ainukesed KUIVAD RIIDED OLID...:-( Kaks korda söitis paat mingile vees ulpivale puutükile otsa, köhe tunne, et kui nüüd mootoriga midagi juhtub, siis jäämegi keset merd ulpima...
Vihm peksis valusalt vastu silmi...
Ughele. Vettinud külmavaresed. Seisime ja ootasime mingis varjualuses laeva, mis pidi meid Honiarasse viima. Kasutasime kellegi koduvetsu...
Solomon Express saabus kell 10. Isver, kui külm oli salongis!!!!!!!!!!!! Inimesed olid kampsunite ja joppidega. Meie lödisesime vettinud T-särkides ja lühikestes pükstes. Keegi hea inimene andis meile teki peale:-)
Salongis oli telekas, kust alguses näidati mingid jaburaid valgete inimeste vägivaldseid märulifilme. Hästi kövasti - keegi oigas, keegi karjus, keegi tulistas jne. Siis hakati näitama Saalomoni saarte reggae-rütmis kentsaka disainiga muusikavideoid ning köige löpuks KOHALIKKU SEEPI!!! Seebika pealkirjaks oli "Love Story I " ja "Love Story II". Keegi preester tuli oma modernse urbaniseerunud kenasti riietatud tütrega mingisse külasse, kus neiu armus lihtsasse kalurisse jne:-) Dramaatiline:-)
Laev öötsus päris korralikult. Ca 10-tunnine laevasöit. Keegi teadis, et seda tüüpi laevad on TEGELIKULT möeldud jögedele, mitte avamerele. Nojah, aga keegi meist merehaigeks ei jäänud:-)
Öhtul vast 19.00 paiku olime Honiaras. Laevast välja tunglemine käis kitsukese ukseava kaudu, igal pool suurte pampudega inimesed.
Ukseava oli madalamal kui sadamakai. Ukseava ja sadamakai vahel loksus poolemeetrine veeriba. Et ennast ja kotte laevast kindlale maale vinnata, krahmasin kinni kellegi sadamakail seisja pruunidest säärtest:-) Tohutu rahvamurd kitsal betooniribal.
Huh. WE DID IT!!!!!!!!!
Taksoga King Solomon hotelli. Meie tuttav laulja ja kitarrist parajasti esinesid. Saime oma vana toa. Sortisime märjad haisvad riided pessu. Alla restorani sööma. Dusi alla. Magama - ILMA sääsevörguta!!!
Kui esimest korda Brisbane`st siia jöudes tundus hotellituba suht primitiivne, siis nüüd ei jöudnud seda "luksust" ära nautida: elekter, valged voodilinad, WC, soe vesi, peegel... Oih:-)
21.01.2008
Käisime Lorettaga koos Lime Lounge`s löunat söömas. Selline töeline valgete inimeste koht, ammu pole nii palju valgeid inimesi ühekorraga näinud. Ja küll need valged inimesed tundusid inetud...
Pärast käisime muuseumis. Imelik, imelik koht National Museum`i kohta! Üks suveniiripood ja üks hoone ekspositsiooni jaoks. Näitusehoonel suur tabalukk ees. Ekspositsioon hästi suvaline - möned vanad fotod selgitustega, möned ilma. Mustus, ämblikuvörgud ja surnud sitikad eksponaatidel. Millegipärast rippusid keset saalomoni traditsioonilisi esemeid plakatid, mis tutvustasid Euroopa barokkaedu ja erinevaid paleesid!!!
Paistis, et ega seal keegi eriti ei käi.
Väljas olid möned vanaaegsed ehitised - pealike eluasemed siit-sealt (haisu järgi otsustades kasutatakse neid praegu aeg-ajalt peldikuna) ning puuskulptuurid.
Rahvamuuseumi roostes väravas istub millegipärast üks helesinises vormipluusis mees, kelle ainsaks ülesandeks paistab olevat külastajatele (ainult meile) värava lahtitegemine.
Rusuv, raske tunne...
Loretta tutvustas meid kohalike kunstnikega. Neid on Hoiniaras 5-6, neil on ühine töötuba - 5x5m, mitte suurem, ilma akendeta. Seal töötas hetkel 5 inimest, kes üksteise vöidu oma pilte näitama hakkasid (et ehk me ometi ostame midagi...).
Traditsioonilised kujundid (puulöiketraditsioonist inspireeritud, saalomonisaarlased on tublid puunikerduste valmistajad) illustreerimas erinevaid müüte-legende-lugusid.Teravad piirjooned kujundite vahel, intensiivsed värvid. Möned figuurid traditsioonilistes relvades-ehetes... Loomad-linnud-kalad... Päris liikuvad kompositsioonid. Mitte kuigi palju maalilisust, pigem dekoratiivsed.
Töötavad akrüülvärvidega - öli ei kuivaks seal kliimas iialgi ära...
Loretta näitas mulle seni ainukest maali, mis ta teinud on - puuviljakorv kollase papagoiga...
Sel ajal, kui Loretta pildist rääkisime, istus kitarrimangija naeratades nurgas ja helid lihtsalt voolasid ta pillist välja. Katkematult... Vaikne, mötlik taust...
22.01.2008
Ikka veel Honiaras King Solomon Hotellis. Lennuk pidi minema kell 15.00, siis 17.00 ja löpuks hoopis kella 2 paiku öösel- siis juba 23.01. (hi-hii - solomon-time)...
Päeval tegime igaks juhuks ühes kliinikus malaariatesti - ei olnud meist kellegil malaariat keres peidus.
Öhtul hetellis esinesid tantsijad Kiribati saartelt.
Selle 3 nädala jooksul oleme näinud/kogenud Saalomoni saarte elu-olu nii mönegi kandi pealt...
23.01.2008
Hommikul kella 5 paiku jöudsime Vanuatu Airline`lt laenatud lennukiga Honiarast Brisbane. Magasime 3 tundi, pakkisime kodinad kokku, vaatasime Brisbane´s ringi. Lennuk Bangkokki läks kesköö paiku.
Saalomoni saared: 992 saart, neist 347 asustatud
Pindala: 28 370 sq km
Rahvaarv (2004): 460 100
Pealinn: Honiara
Keeled: 67 kohalikku keelt pluss ca 3o dialekti, Pidgin, English
Valuuta: Solomon Islands Dollar
Iseseisev alates 07.07.1978
Wantok süsteem - s.t. "one talk" - inimesed, kes räägivad sama keelt (s.t. on samast perest/suguvösast/külast/saarelt) hoiavad kokku ja aitavad üksteist. Supersüsteem külaühiskonnas, problemaatiline näit. poliitikas...
...järg...
16.01.2008
Kolmapäev. Ja nagu kolmapäeviti viimasel ajal kombeks, viis paadisöit meid Teteparele. Jah - Teteparele tagasi.
Löuna paiku Lola saarelt Mundasse. Mönusalt pilves ilm, natukene tibas vihma, polnud liiga palav.
Jalutasime söna otseses möttes Mundas natuke ringi - seal on nimelt 2 paralleelset "peatänavat", tegime möne tiiru:-)
Pärastlöunal paadiga Teteparele. Seekord olime suurema paadiga ja tagumikud jäid pörutamata. Küll aga saime hästi märjaks, kuigi vötsime kile kurguni katteks ette. Önneks külm ei olnud, no olgu - löpuks natuke hakkas...
Kohal. "Oma toas", kuivad riided seljas, öhtusöök söödud, malaariatabletid vöetud.
17.01.-20.01.2008
Teteparel.
Ujusime. Sukeldusime. Üritasime riideid kuivatada (aga ei saanud, läksid teisied hoopis kopitama). Paaril-kolmel ööl tundsime väikest maavärinat, pörand ja voodi rappusid-värisesid. Meie sellenädalane kokatädi loeb enne igat söögikorda söögipalvet.
Nädalalöpus saarel uued külalised - meditsiinitudengid Mundast.
20.01.2008
Pidime millegipärast ärkama kell 6 (kuigi paat oli valmis meiega Ughelesse söitma alles kella 8 paiku ja siis oli juba tuline kiire!). Öö läbi oli vihma ladistanud, tumedad ähvardavad vihmapilved.
Ivan kauples meile parema, vähem tagumikku prömmiva paadi:-)
Lained ei olnudki väga suured, alguses natuke pritsis vett sisse. Meil oli must kile peal, mida siis silmini vedasime. Aga siis hakkas vihma sadama ja sadas kogu tee (ca tund aega söitu). Vett immitses ikka krae vahel sisse ja püksitagumik sai ka märjaks - ainukesed KUIVAD RIIDED OLID...:-( Kaks korda söitis paat mingile vees ulpivale puutükile otsa, köhe tunne, et kui nüüd mootoriga midagi juhtub, siis jäämegi keset merd ulpima...
Vihm peksis valusalt vastu silmi...
Ughele. Vettinud külmavaresed. Seisime ja ootasime mingis varjualuses laeva, mis pidi meid Honiarasse viima. Kasutasime kellegi koduvetsu...
Solomon Express saabus kell 10. Isver, kui külm oli salongis!!!!!!!!!!!! Inimesed olid kampsunite ja joppidega. Meie lödisesime vettinud T-särkides ja lühikestes pükstes. Keegi hea inimene andis meile teki peale:-)
Salongis oli telekas, kust alguses näidati mingid jaburaid valgete inimeste vägivaldseid märulifilme. Hästi kövasti - keegi oigas, keegi karjus, keegi tulistas jne. Siis hakati näitama Saalomoni saarte reggae-rütmis kentsaka disainiga muusikavideoid ning köige löpuks KOHALIKKU SEEPI!!! Seebika pealkirjaks oli "Love Story I " ja "Love Story II". Keegi preester tuli oma modernse urbaniseerunud kenasti riietatud tütrega mingisse külasse, kus neiu armus lihtsasse kalurisse jne:-) Dramaatiline:-)
Laev öötsus päris korralikult. Ca 10-tunnine laevasöit. Keegi teadis, et seda tüüpi laevad on TEGELIKULT möeldud jögedele, mitte avamerele. Nojah, aga keegi meist merehaigeks ei jäänud:-)
Öhtul vast 19.00 paiku olime Honiaras. Laevast välja tunglemine käis kitsukese ukseava kaudu, igal pool suurte pampudega inimesed.
Ukseava oli madalamal kui sadamakai. Ukseava ja sadamakai vahel loksus poolemeetrine veeriba. Et ennast ja kotte laevast kindlale maale vinnata, krahmasin kinni kellegi sadamakail seisja pruunidest säärtest:-) Tohutu rahvamurd kitsal betooniribal.
Huh. WE DID IT!!!!!!!!!
Taksoga King Solomon hotelli. Meie tuttav laulja ja kitarrist parajasti esinesid. Saime oma vana toa. Sortisime märjad haisvad riided pessu. Alla restorani sööma. Dusi alla. Magama - ILMA sääsevörguta!!!
Kui esimest korda Brisbane`st siia jöudes tundus hotellituba suht primitiivne, siis nüüd ei jöudnud seda "luksust" ära nautida: elekter, valged voodilinad, WC, soe vesi, peegel... Oih:-)
21.01.2008
Käisime Lorettaga koos Lime Lounge`s löunat söömas. Selline töeline valgete inimeste koht, ammu pole nii palju valgeid inimesi ühekorraga näinud. Ja küll need valged inimesed tundusid inetud...
Pärast käisime muuseumis. Imelik, imelik koht National Museum`i kohta! Üks suveniiripood ja üks hoone ekspositsiooni jaoks. Näitusehoonel suur tabalukk ees. Ekspositsioon hästi suvaline - möned vanad fotod selgitustega, möned ilma. Mustus, ämblikuvörgud ja surnud sitikad eksponaatidel. Millegipärast rippusid keset saalomoni traditsioonilisi esemeid plakatid, mis tutvustasid Euroopa barokkaedu ja erinevaid paleesid!!!
Paistis, et ega seal keegi eriti ei käi.
Väljas olid möned vanaaegsed ehitised - pealike eluasemed siit-sealt (haisu järgi otsustades kasutatakse neid praegu aeg-ajalt peldikuna) ning puuskulptuurid.
Rahvamuuseumi roostes väravas istub millegipärast üks helesinises vormipluusis mees, kelle ainsaks ülesandeks paistab olevat külastajatele (ainult meile) värava lahtitegemine.
Rusuv, raske tunne...
Loretta tutvustas meid kohalike kunstnikega. Neid on Hoiniaras 5-6, neil on ühine töötuba - 5x5m, mitte suurem, ilma akendeta. Seal töötas hetkel 5 inimest, kes üksteise vöidu oma pilte näitama hakkasid (et ehk me ometi ostame midagi...).
Traditsioonilised kujundid (puulöiketraditsioonist inspireeritud, saalomonisaarlased on tublid puunikerduste valmistajad) illustreerimas erinevaid müüte-legende-lugusid.Teravad piirjooned kujundite vahel, intensiivsed värvid. Möned figuurid traditsioonilistes relvades-ehetes... Loomad-linnud-kalad... Päris liikuvad kompositsioonid. Mitte kuigi palju maalilisust, pigem dekoratiivsed.
Töötavad akrüülvärvidega - öli ei kuivaks seal kliimas iialgi ära...
Loretta näitas mulle seni ainukest maali, mis ta teinud on - puuviljakorv kollase papagoiga...
Sel ajal, kui Loretta pildist rääkisime, istus kitarrimangija naeratades nurgas ja helid lihtsalt voolasid ta pillist välja. Katkematult... Vaikne, mötlik taust...
22.01.2008
Ikka veel Honiaras King Solomon Hotellis. Lennuk pidi minema kell 15.00, siis 17.00 ja löpuks hoopis kella 2 paiku öösel- siis juba 23.01. (hi-hii - solomon-time)...
Päeval tegime igaks juhuks ühes kliinikus malaariatesti - ei olnud meist kellegil malaariat keres peidus.
Öhtul hetellis esinesid tantsijad Kiribati saartelt.
Selle 3 nädala jooksul oleme näinud/kogenud Saalomoni saarte elu-olu nii mönegi kandi pealt...
23.01.2008
Hommikul kella 5 paiku jöudsime Vanuatu Airline`lt laenatud lennukiga Honiarast Brisbane. Magasime 3 tundi, pakkisime kodinad kokku, vaatasime Brisbane´s ringi. Lennuk Bangkokki läks kesköö paiku.
søndag den 27. januar 2008
lørdag den 26. januar 2008
Saalomoni saared II/Salomon-øerne II
5.1.2008
Puhkasime . Ujusime. PS! Naised peavad siin riietega ujuma!!! Köige palavamal maal, mida ma tean!!! Ujume lühikestes pükstes ja T-särkides. Siin on nii niiske, et riieded ei kuiva ära. Iga kord ujuma minnes tömbame selga niisked ûrbid.
Käisime dzunglis. 2 tumedat last tulid meiega kaasa – 15-aastane poiss (krabisev transistorraadio näpus) ja vast nii viiene tüdruk. Poiss oli paljajalu, köndis üle teravate korallide nagu poleks midagi… Mölemad lapsed olid kärmed metsas liiklejad ja mööda mäekülgi üles turnijad.
6.1.2008
Öö läbi sadas, hommikupoolik ilus päikeseline.
Lapsed hullasid vees. Vee kohal on üks pisut kaldus puu. Kolm pöngerjat söna otseses möttes jooksid puulatva ja kargasid sealt vette.
Käisime ühest puutüvest tahutud kanuuga söitmas. Kerge kanuuke, läheb kergesti ümber. Meie ei läinud – enda arvates olime täitsa osavad, aga pärast nägime, kuidas 15-aastane poiss samas kanuus püsti seistes ringi aerutas, ennast naljaviluks ühelt jalalt teisiele köigutas ja lauluviisi ümises.
Sama kanuud kasutab pererahvas kalal käimiseks. See näeb välja nii, et mees söuab merele, viskab ankru vette, sukeldub harpuuniga varustatult vee alla, valib sellise kala, mis meeldib, virutab kalale harpuuniga, saab kala kätte, viskab selle kanuusse ja sukeldub järgmisele järele. Möistatuseks jääb, kuidas ta iseennast pärast kanuusse upitab, ilma et kogu kupatus ümber läheks…?
Nojah. Paadisillalt ujuvad aeg-ajalt mööda 3 haid (blacktip reefshark), ühel neiste millegipärast väike kollasetriibuline kalake kogu aeg nina ees ujumas?
Nägime 2 kilpkonna, vast nii 40-50cm läbimööduga.
Käisime sukeldumas – imeilusad korallid ja palju värvilisi kalakesi… Kalda lähedal on ka möned korallid, nii et Klea sai ka lestasid ja maski proovida ning koralle ja kalu näha.
Pererahvas näitas meile puu otsas tukkuvat sleeping snake`i (midagi boalaadset), ei pidavat mürgine olema.
Nägime nende köögiviljaaeda, kus nad kasvatavad körvitsaid ja papaiasid.
7.1.2008
Natuke hapu päev. Oleme topsikud – unustasime taskulambi maha vöi kaotasime ära. Igatahes seda ei ole, aga kuluks marjaks ära.
Öösel ärkasin selle peale üles, et vihma sadas ja puhus kange tuul. Välgusähvatuse valgel nägin, kuidas uksekardin üle kogu toa laperdas. Ukerdasin pimedas ringi ja üritasin käsikaudu aknaluuke kinni panna. Kuni saabus Ivan petroolilambiga – tal oli välgumihkel.
Noh, ja siis hakkasid köik sääsekupud korraga sügelema ja ”padi oli paha ja tekk torkis”.
Hommikul zombi olla. Ujusime – pöhiliselt, et sääsekuppudele leevendust saaks.
Leidsin moskiitovörgu alt 3 sääske ja tapsin ära, nii et veri pritsis.
Pilves. Sadas jälle.
Öhtul mängisime kaarte, teismelised poiss ja tüdruk löid ka kampa. Nende jaoks oli see vist elus esimest korda kaarte mängida. Poleks iial arvanud, et sedasama ”ringmängu” kaardimängu kunagi kusagil dzunglisaarel pruunidele lastele öpetan.
8.1.2008
Ujusime, vahtisime paadisillalt kalu, käisime sukeldumas.
Tänane öhtusöök valmistati kuumadel kividel. Käisime uudistamas, et kuidas see käib.
Homme söidame edasi Tetepare saarele.
Lind sittus mulle pähe.
9.1.2008
Söitsime Teteparele, mis on looduskaitse all. Löunapoolkera suurim asustamata saar (ca 30 km pikk?) puutumata vihmametsa ja korallrahuga. Kilpkonnade, krokodillide, madude, papagoide, haide, värviliste kalade ja merilehmadega (djogong).
Meie Charapouna vöörustajad viisid meid paadiga ühte sadamasse/külasse, mille nimi on Seghe. Seal oli väike poekene, kust ostsime tasulambi ja sampooni. Turult ostsime magusaid banaane. Üks neist kukkus maha ja keegi hästi niru ja alandliku olemisega dingokarva koer tuli ja vöttis selle ettevaatlikult hammaste vahele, kadus banaaniga pöösastesse ja söi selle seal ära.
Noh, Tetepare paat pidi meid Seghest kell 8 üles noppima, aga nad tulid umbes 11 paiku (hi-hii – solomon-time!).
Paadisöit kestis väidetavalt 1,5 tundi. Haa – ja veel missugune paadisöit!!! Alguses oli OK – väikeste saarekeste vahel oli päris vaikne vesi. Hästi huvitav oli läbi mangroovivösa söita. Aga – siis avamerele. Ega lained ei olnudki nii suured, vesi nägi tegelikult päris vaikne välja. Paat oli lihtsalt tilluke. Meie Kleaga istusime paadinina poolses osas, seal pörutas veel eriti hästi. Tühja sellest tagumikust, mis aeg-ajalt öhku kerkis ja siis jälle paraja mürtsuga paadis maandus. Aga see pörakas käis läbi kogu keha: tagumik-selgroog-kael-hambad.
Kui olime keset merd, lootsin, et saarele lähemale jöudes läheb vagasemaks. Aga Tetepare asub suht ”keset merd”, teistest saarekestest eemal, nii et ka kalda lähedal pörutas samamoodi, ikka: hopp – üles, räntsti tagumik-selgroog-kael-hambad…
Iga käänaku taga lootsin, et ehk nüüd oleme varsti kohal… Ei midagi…
Löpuks pisike paadisild hiigelsuure lainelise merekarbiga…
Vaatasime ringi. Ajasime juttu. PESIME PEAD!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Siin on nimelt palmilehtedest dusikabiin. Joogiks ja pesemiseks kogutakse suurde paaki vihmavett. Mönus pehme.
Imemaitsev saalomoni stiilis öhtusöök. Ka siin käib öhtune tegevus petroolilambi valgel (elekter ainult suuremates linnakestes ja neil ,kel oma generaator).
Köndisime natuke pimedas metsatukas taskulambi valgel ringi. Nägime kookoskrabisid ja PIMEDAS HELEROHELISELT HELENDAVAID SEENI (ei teadnudki, et sellised asjad olemas on)!!!
10.1.2008
Täna hommikul käisime paadiga kilpkonnamunade märgistamist vaatamas. Kahel erineval rannal.
Esialgu nägi esimesele rannale jöudmine meiesugustele valgetele kobadele suht vöimatu välja.
Kohalikud kargasid öötsuvalt paadininalt otse rannakaljudele(korallidele).
No me lasime end esialgu teise randa söidutada, aga kuna seal kilpkonnajälgi polnud, söitsime kaljusesse randa tagasi. Hüppasime vette ja ujusime kaldale – ei julenud kaljudel kargamisega jändama hakata. Klea sai päästevesti selga ja kaks tumedat inimest transportisid ta kaldale.
Olid kahed kilpkonnajäljed, aga mune ei leitud. Uba selles, et maavärina töttu rand muutunud, aga kilpkonnad munevad oma munad ikka samasse kohta. Valesse kohta – meri uhub varem vöi hiljem munad minema. Looduskaitsjad otsivad pesad üles, kaevavad munad välja ja matavad veepiirist körgemal jälle maha ning panevad pesale kaitsevörgu peale, et suured sisalikud jms. rüüstama ei pääseks. Munad märgistatakse köigepealt ära (pliiatsiga väike ristike peale), ülemine pool peab ümbermatmisel ikka üles jääma.
Ühte pesadest oli sisalik äestamas käinud, pesakoha üles kraapinud ja muist mune ära söönud. Pöhjast leiti veel mönikümmend muna, mis ümber maeti. Pehmed, soojad..
Kahjuks jäi kaamera paati – ei saanud ju fotokaga koos lainetesse viskuda. Kahju!!! Olleks saanud palju ilusaid kaadreid metsikust loodusest, mustadest inimestest, mustast vulkaanilisest liivast, valgetest kilpkonnamunadest. Merre suubuvatest ojakestest. Pruunist tüdrukust, kes osavalt kaljut pidi turnis ja roosasid metsikuid orhideesid noppis – lauakaunistuseks.Jämedatest puudest. Kosest dzunglis. Samast pruunist tüdrukust kose all pead loputamas…
Ahah – saart aitavad korras hoida kanadalastest abielupaar (4-aastase pojaga, kes on kasvanud üles nagu Mowgli), nad on Teteparel 2 aastat vabatahtlikena töötanud, varsti lähevad koju tagasi...
Öhtupoolikul käisime jälle paadiga merel. Sedapuhku kilpkonnade märgistamist vaatamas.
Kaks meest seisid paadininas PÜSTI ja jälgisid pingsalt vett. Aeg-ajalt andsid paadi tüürijale (kes tga seisis) käega märku, kuhupoole söita, kui kiiresti jne.
Pärast pikka tiirutamist ja jahti kargas üks meestest paadist vette. Natuke müdistamist vee all, nii et ainult valged tallaalused välkusid ning siis kerkisid kaks pead veest välja – must mees hoidis suurel kilpkonnal ”kaenla alt” kinni. Elukas visati paati, söidutati kaldale, kus ta möödeti ja märgistati (numbritega plekitükid esiuimede külge). Vist oli 70 cm pikk ja 52 cm lai.
Väga huvitav kogemus.
11.1.2008
Hommikupoolikul käisime samalt paadisillalt sukeldumas. Kristallselge vesi. Palju kalu, koralle, haisid (blacktip reefshark, pole ohtlik, aga torkida ei tasu), barakuta. Imepärane veealune maailm! Kohalikel on komme paadisillalt hommikuti kalu sööta. Vana komme (ja vanades kommetes ollakse väga kinni, nn. Kastom), et köik söögijäägid visatakse merre.
Löpuks ometi päikesepaisteline ilm. Riputasime riided kuivama.
Pärastlöunal köndisime/sumpasime kilomeetrit paar läbi dzungli järve äärde, kus elutsevad “saltied” (inimesele ohtlikud krokodillid). Tee läks läbi muda, vee (kohati tuli vööni vees tläbi kahlata), kraavide, läbi mahajäetud kookospähkliistanduse.
Meil oli 2 saatjat, pruun mees ja pruun tüdruk. Järve äärde jöudnud, ronis tüdruk puu otsa ja kukkus koera kombel haukuma-uluma, et sedasi krokosid lähemale peibutada. Önneks hoidsid nad distantsi – vastaskaldal nägime paar korda päid ja silmi veest kerkimas.
Tagasi – üle kivide-kändude…
Ujusime Kleaga rannas. Värskendav. Vesi hirmsoe. Need tobedad riided, mis seljas peavad olema!
Siis nopiti meid Ivaniga paati, sukeldusime kaugemal meres, et merilehmi (djugong?) näha, aga ei näinud. Nägime see-eest sügavamal vees koralle ja pönevalt värvilisi igas suuruses kalu.
12.1.2008
Ivan käis meestega kalal.
13.1.2008
Elamusterohke päev.
Hommikul söitsime (köik söitmised käivad paadiga) Rendova saarele Vanikuva külasse, kus enamik töötajaid elab, käivad saarel vahetustega Teteparel tööl.
Randa jöudes tormasid ja ujusid külalapsed meid uudistama. Tumeda liivaga rand ja tume merevesi kubisesid paljastest lastest, kes kas siis niisama solberdasid, kanuuga ringi aerutasid vöi end puuoksal kanda lasid.
Meie giid näitas meile küla. Kell 10 paiku oli ühes kirikutest jumalateenistus. Kirikukell kölas nii nagu oleks potte ja panne vastamisi taotud.
Inimesed tulid kirikusse oma pühapäevariietes. Ka väikesed lapsed olid puhtaks pestud ja kenasti puhtalt riidesse pandud. Meie Kleaga pidime puusade ümber vötma oma sarongid, kuna ni ion Kastom.
Köigepealt läks üks euroopalikult riietatud (pikkade varrukatega helesinine triiksärk ja tumesinised pikad püksid) mees altari juurde ja vöttis selle tagant kitarri välja. Lapsed kogunesid tema juurde ritta ning kitarri saatel lauldi möned laulud. Täiskasvanud laulsid täiest körist kaasa – VÄGA HÄSTI LAULSID!!! Mitmehäälselt ,harmooniliselt, tundega. Neil on see kohe lihtsalt veres! Abivalmis käed ulatasid meile kohalikus keeles lauluraamatu ja imelikul kombel ei olnudki nii kole raske kaase laulda.
Noh. Ja siis tuli sisse palavikulisel läbitungiva pilguga kirikuöpetaja, seljas punane lipsustatud pikkade varrukatega triiksärk, jalas pika püksid ja KINGAD (teisied inimesed tulevad kirikusse paljajalu, jätavad plätad, kellel on, ukse taha. Muuseas, nii tehakse kodudes ka- kottadega sisse ei tulda). Kirikuöpetajaga koos saabus ka keegi pühalikult tösise-nutuse näoga tohutu juuksepahmakaga naine.
Räägiti. Lauldi. Tehti korjandus – see on vist kirikuöpetaja palk. Keegi töi altari körvale kilekotitäie banaane.
Ahah – kirikus istuti nii, et mehed-poisid ühel pool, naised-tüdrukud teisel pool. Korra tekkis poistekambas mingi nihelemine-itsitamine, aga see löppes varsti ära, kuna nende juurde töttas vitsaga naine, kes andis ühele naakmannile säuhti vastu näppe.
Jutlus peeti pidgin english`s, aga aru me suurt ei saanud. Pärast arutati kohalikke asju kohalikus keeles.
Kui jumalateenistus löppes, paluti meid välja preestri körvale ja eranditult köik inimesed, kes kirikust välja tulid, andsid meile kätt.
Siis käisime köögiviljaaedu vaatamas. Söime löunat oma eelmise nädala kokatädi majas.
Küla kubiseb lastest.
Pered tihedalt koos.
Mustmiljon kärbest.
Naised pesu pesemas.
Kool nägi välja nagu puukuur – vöreakendega, kiviklibust pöranda ja väga robustsete pinkidega.
Ivan ostis ühe punase papagoi, kes oli ühte jalga pidi mingi vaibaklopatsi moodi asja külge kinnitatud ja sedasi katuseräästa alla oma päevi veetis. Kui tagasi Teteparele jöudsime, lasime ta vabadusse.
14.1.2008
Hommikul paadiga Mundasse, mis asub New Georgia nimelisel saarel. Väike asula. Jöime KÜLMA coca-colat. Meeletu palavus.
Söitsime edasi Lola saarele, 15 min Mundast. Selline “kuurort”. Meil oma banaanilehtedest bungalow. Dusiruumis üllatus – soe vesi!
Selline turistidele möeldud koht, omanikuks valge mees.
Bungalowd, aiakesedd, lillekesed… Palju erinevaid paate, kalaönged, sukeldumisvarustus, kanuud.
Ahaa - selles paigas tohime bikinide väel ujuda:-)
Aga pärast Charapouanat ja Teteparet on siin kuidagi kummaline olla…
Valgete inimeste oaas musta töötajaskonnaga/teenijaskonnaga…
15.1.2008
Meeletult palav öö.
Palav päev.
Käisime ”pealuude saarel”.
Tjah, korallide vahele olid asetatud/maetud pealikute pealuud ja teokarpidest valmistatud shell-money.
Lolal tagasi. Ujumiseks ilus läbipaistev heleroheline vesi.
Keegi ronis kookospalmi otsa ja viskas möned pähklid alla. Saime värsket kookosmahla.
Järgneb...
Af Ivan:
9/1
Vi blev sejlet til Seghe, en lille by med fly –og bådforbindelse til Honiare. Her blev vi afhentet af folkene fra Tetepare EcoLodge, hvor vi skulle bo det næste stykke tid. Sejlturen fra Seghe til Tetepare tog ca.1,5 time i en lille motorbåd med en 40hk påhængsmotor, først gennem lagoonen og mangroven, derefter over åbent hav mellem øerne, det var en temmelig barsk tur og vi blev godt rystet, når båden hoppede fra den ene bølge til den næste.
Om aftenen så vi kokoskrabber og selvlysene svampe og insekter.
Tetepare er den største (ca.30km lang) ubeboede ø på den sydlige halvkugle og et af de få steder på Solomonøerne hvor der stadig er gammel regnskov, som aldrig har været fældet og som er fredet. Det samme er en del af koralrevet rundt om øen, en fantastisk natur med specielle dyr som kæmpe kokos-krabber, monitor lizard (1,5m) krokodiller, nogle få slangearter, forskellige papagøjer, 3 slags havskildpadder, dugong og et utal af fisk ved koralrevet og i det åbne hav.
Vi snorklede mellem Blaktip Reefsharks, Barracuda og så mange af de flotte koralfisk.
10/1
Vi sejlede ud til en sandstrand for at tjekke havskildpaddeæg, som skildpadden ( leatherback, kan veje op til 5-600kg) havde gravet ned i sandet. Øens rangers beskytter skildpaddeæggene ved at lægge trådnet over for, at lizarden og andre dyr ikke skal æde dem, foruden at de måler og mærker nogle af skildpadderne. Om aftenen så vi, hvordan de fangede de mindre ”green turtle” ved at følge efter dem med båden og på et tidspunkt springe i vandet og fange dem.
Puhkasime . Ujusime. PS! Naised peavad siin riietega ujuma!!! Köige palavamal maal, mida ma tean!!! Ujume lühikestes pükstes ja T-särkides. Siin on nii niiske, et riieded ei kuiva ära. Iga kord ujuma minnes tömbame selga niisked ûrbid.
Käisime dzunglis. 2 tumedat last tulid meiega kaasa – 15-aastane poiss (krabisev transistorraadio näpus) ja vast nii viiene tüdruk. Poiss oli paljajalu, köndis üle teravate korallide nagu poleks midagi… Mölemad lapsed olid kärmed metsas liiklejad ja mööda mäekülgi üles turnijad.
6.1.2008
Öö läbi sadas, hommikupoolik ilus päikeseline.
Lapsed hullasid vees. Vee kohal on üks pisut kaldus puu. Kolm pöngerjat söna otseses möttes jooksid puulatva ja kargasid sealt vette.
Käisime ühest puutüvest tahutud kanuuga söitmas. Kerge kanuuke, läheb kergesti ümber. Meie ei läinud – enda arvates olime täitsa osavad, aga pärast nägime, kuidas 15-aastane poiss samas kanuus püsti seistes ringi aerutas, ennast naljaviluks ühelt jalalt teisiele köigutas ja lauluviisi ümises.
Sama kanuud kasutab pererahvas kalal käimiseks. See näeb välja nii, et mees söuab merele, viskab ankru vette, sukeldub harpuuniga varustatult vee alla, valib sellise kala, mis meeldib, virutab kalale harpuuniga, saab kala kätte, viskab selle kanuusse ja sukeldub järgmisele järele. Möistatuseks jääb, kuidas ta iseennast pärast kanuusse upitab, ilma et kogu kupatus ümber läheks…?
Nojah. Paadisillalt ujuvad aeg-ajalt mööda 3 haid (blacktip reefshark), ühel neiste millegipärast väike kollasetriibuline kalake kogu aeg nina ees ujumas?
Nägime 2 kilpkonna, vast nii 40-50cm läbimööduga.
Käisime sukeldumas – imeilusad korallid ja palju värvilisi kalakesi… Kalda lähedal on ka möned korallid, nii et Klea sai ka lestasid ja maski proovida ning koralle ja kalu näha.
Pererahvas näitas meile puu otsas tukkuvat sleeping snake`i (midagi boalaadset), ei pidavat mürgine olema.
Nägime nende köögiviljaaeda, kus nad kasvatavad körvitsaid ja papaiasid.
7.1.2008
Natuke hapu päev. Oleme topsikud – unustasime taskulambi maha vöi kaotasime ära. Igatahes seda ei ole, aga kuluks marjaks ära.
Öösel ärkasin selle peale üles, et vihma sadas ja puhus kange tuul. Välgusähvatuse valgel nägin, kuidas uksekardin üle kogu toa laperdas. Ukerdasin pimedas ringi ja üritasin käsikaudu aknaluuke kinni panna. Kuni saabus Ivan petroolilambiga – tal oli välgumihkel.
Noh, ja siis hakkasid köik sääsekupud korraga sügelema ja ”padi oli paha ja tekk torkis”.
Hommikul zombi olla. Ujusime – pöhiliselt, et sääsekuppudele leevendust saaks.
Leidsin moskiitovörgu alt 3 sääske ja tapsin ära, nii et veri pritsis.
Pilves. Sadas jälle.
Öhtul mängisime kaarte, teismelised poiss ja tüdruk löid ka kampa. Nende jaoks oli see vist elus esimest korda kaarte mängida. Poleks iial arvanud, et sedasama ”ringmängu” kaardimängu kunagi kusagil dzunglisaarel pruunidele lastele öpetan.
8.1.2008
Ujusime, vahtisime paadisillalt kalu, käisime sukeldumas.
Tänane öhtusöök valmistati kuumadel kividel. Käisime uudistamas, et kuidas see käib.
Homme söidame edasi Tetepare saarele.
Lind sittus mulle pähe.
9.1.2008
Söitsime Teteparele, mis on looduskaitse all. Löunapoolkera suurim asustamata saar (ca 30 km pikk?) puutumata vihmametsa ja korallrahuga. Kilpkonnade, krokodillide, madude, papagoide, haide, värviliste kalade ja merilehmadega (djogong).
Meie Charapouna vöörustajad viisid meid paadiga ühte sadamasse/külasse, mille nimi on Seghe. Seal oli väike poekene, kust ostsime tasulambi ja sampooni. Turult ostsime magusaid banaane. Üks neist kukkus maha ja keegi hästi niru ja alandliku olemisega dingokarva koer tuli ja vöttis selle ettevaatlikult hammaste vahele, kadus banaaniga pöösastesse ja söi selle seal ära.
Noh, Tetepare paat pidi meid Seghest kell 8 üles noppima, aga nad tulid umbes 11 paiku (hi-hii – solomon-time!).
Paadisöit kestis väidetavalt 1,5 tundi. Haa – ja veel missugune paadisöit!!! Alguses oli OK – väikeste saarekeste vahel oli päris vaikne vesi. Hästi huvitav oli läbi mangroovivösa söita. Aga – siis avamerele. Ega lained ei olnudki nii suured, vesi nägi tegelikult päris vaikne välja. Paat oli lihtsalt tilluke. Meie Kleaga istusime paadinina poolses osas, seal pörutas veel eriti hästi. Tühja sellest tagumikust, mis aeg-ajalt öhku kerkis ja siis jälle paraja mürtsuga paadis maandus. Aga see pörakas käis läbi kogu keha: tagumik-selgroog-kael-hambad.
Kui olime keset merd, lootsin, et saarele lähemale jöudes läheb vagasemaks. Aga Tetepare asub suht ”keset merd”, teistest saarekestest eemal, nii et ka kalda lähedal pörutas samamoodi, ikka: hopp – üles, räntsti tagumik-selgroog-kael-hambad…
Iga käänaku taga lootsin, et ehk nüüd oleme varsti kohal… Ei midagi…
Löpuks pisike paadisild hiigelsuure lainelise merekarbiga…
Vaatasime ringi. Ajasime juttu. PESIME PEAD!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Siin on nimelt palmilehtedest dusikabiin. Joogiks ja pesemiseks kogutakse suurde paaki vihmavett. Mönus pehme.
Imemaitsev saalomoni stiilis öhtusöök. Ka siin käib öhtune tegevus petroolilambi valgel (elekter ainult suuremates linnakestes ja neil ,kel oma generaator).
Köndisime natuke pimedas metsatukas taskulambi valgel ringi. Nägime kookoskrabisid ja PIMEDAS HELEROHELISELT HELENDAVAID SEENI (ei teadnudki, et sellised asjad olemas on)!!!
10.1.2008
Täna hommikul käisime paadiga kilpkonnamunade märgistamist vaatamas. Kahel erineval rannal.
Esialgu nägi esimesele rannale jöudmine meiesugustele valgetele kobadele suht vöimatu välja.
Kohalikud kargasid öötsuvalt paadininalt otse rannakaljudele(korallidele).
No me lasime end esialgu teise randa söidutada, aga kuna seal kilpkonnajälgi polnud, söitsime kaljusesse randa tagasi. Hüppasime vette ja ujusime kaldale – ei julenud kaljudel kargamisega jändama hakata. Klea sai päästevesti selga ja kaks tumedat inimest transportisid ta kaldale.
Olid kahed kilpkonnajäljed, aga mune ei leitud. Uba selles, et maavärina töttu rand muutunud, aga kilpkonnad munevad oma munad ikka samasse kohta. Valesse kohta – meri uhub varem vöi hiljem munad minema. Looduskaitsjad otsivad pesad üles, kaevavad munad välja ja matavad veepiirist körgemal jälle maha ning panevad pesale kaitsevörgu peale, et suured sisalikud jms. rüüstama ei pääseks. Munad märgistatakse köigepealt ära (pliiatsiga väike ristike peale), ülemine pool peab ümbermatmisel ikka üles jääma.
Ühte pesadest oli sisalik äestamas käinud, pesakoha üles kraapinud ja muist mune ära söönud. Pöhjast leiti veel mönikümmend muna, mis ümber maeti. Pehmed, soojad..
Kahjuks jäi kaamera paati – ei saanud ju fotokaga koos lainetesse viskuda. Kahju!!! Olleks saanud palju ilusaid kaadreid metsikust loodusest, mustadest inimestest, mustast vulkaanilisest liivast, valgetest kilpkonnamunadest. Merre suubuvatest ojakestest. Pruunist tüdrukust, kes osavalt kaljut pidi turnis ja roosasid metsikuid orhideesid noppis – lauakaunistuseks.Jämedatest puudest. Kosest dzunglis. Samast pruunist tüdrukust kose all pead loputamas…
Ahah – saart aitavad korras hoida kanadalastest abielupaar (4-aastase pojaga, kes on kasvanud üles nagu Mowgli), nad on Teteparel 2 aastat vabatahtlikena töötanud, varsti lähevad koju tagasi...
Öhtupoolikul käisime jälle paadiga merel. Sedapuhku kilpkonnade märgistamist vaatamas.
Kaks meest seisid paadininas PÜSTI ja jälgisid pingsalt vett. Aeg-ajalt andsid paadi tüürijale (kes tga seisis) käega märku, kuhupoole söita, kui kiiresti jne.
Pärast pikka tiirutamist ja jahti kargas üks meestest paadist vette. Natuke müdistamist vee all, nii et ainult valged tallaalused välkusid ning siis kerkisid kaks pead veest välja – must mees hoidis suurel kilpkonnal ”kaenla alt” kinni. Elukas visati paati, söidutati kaldale, kus ta möödeti ja märgistati (numbritega plekitükid esiuimede külge). Vist oli 70 cm pikk ja 52 cm lai.
Väga huvitav kogemus.
11.1.2008
Hommikupoolikul käisime samalt paadisillalt sukeldumas. Kristallselge vesi. Palju kalu, koralle, haisid (blacktip reefshark, pole ohtlik, aga torkida ei tasu), barakuta. Imepärane veealune maailm! Kohalikel on komme paadisillalt hommikuti kalu sööta. Vana komme (ja vanades kommetes ollakse väga kinni, nn. Kastom), et köik söögijäägid visatakse merre.
Löpuks ometi päikesepaisteline ilm. Riputasime riided kuivama.
Pärastlöunal köndisime/sumpasime kilomeetrit paar läbi dzungli järve äärde, kus elutsevad “saltied” (inimesele ohtlikud krokodillid). Tee läks läbi muda, vee (kohati tuli vööni vees tläbi kahlata), kraavide, läbi mahajäetud kookospähkliistanduse.
Meil oli 2 saatjat, pruun mees ja pruun tüdruk. Järve äärde jöudnud, ronis tüdruk puu otsa ja kukkus koera kombel haukuma-uluma, et sedasi krokosid lähemale peibutada. Önneks hoidsid nad distantsi – vastaskaldal nägime paar korda päid ja silmi veest kerkimas.
Tagasi – üle kivide-kändude…
Ujusime Kleaga rannas. Värskendav. Vesi hirmsoe. Need tobedad riided, mis seljas peavad olema!
Siis nopiti meid Ivaniga paati, sukeldusime kaugemal meres, et merilehmi (djugong?) näha, aga ei näinud. Nägime see-eest sügavamal vees koralle ja pönevalt värvilisi igas suuruses kalu.
12.1.2008
Ivan käis meestega kalal.
13.1.2008
Elamusterohke päev.
Hommikul söitsime (köik söitmised käivad paadiga) Rendova saarele Vanikuva külasse, kus enamik töötajaid elab, käivad saarel vahetustega Teteparel tööl.
Randa jöudes tormasid ja ujusid külalapsed meid uudistama. Tumeda liivaga rand ja tume merevesi kubisesid paljastest lastest, kes kas siis niisama solberdasid, kanuuga ringi aerutasid vöi end puuoksal kanda lasid.
Meie giid näitas meile küla. Kell 10 paiku oli ühes kirikutest jumalateenistus. Kirikukell kölas nii nagu oleks potte ja panne vastamisi taotud.
Inimesed tulid kirikusse oma pühapäevariietes. Ka väikesed lapsed olid puhtaks pestud ja kenasti puhtalt riidesse pandud. Meie Kleaga pidime puusade ümber vötma oma sarongid, kuna ni ion Kastom.
Köigepealt läks üks euroopalikult riietatud (pikkade varrukatega helesinine triiksärk ja tumesinised pikad püksid) mees altari juurde ja vöttis selle tagant kitarri välja. Lapsed kogunesid tema juurde ritta ning kitarri saatel lauldi möned laulud. Täiskasvanud laulsid täiest körist kaasa – VÄGA HÄSTI LAULSID!!! Mitmehäälselt ,harmooniliselt, tundega. Neil on see kohe lihtsalt veres! Abivalmis käed ulatasid meile kohalikus keeles lauluraamatu ja imelikul kombel ei olnudki nii kole raske kaase laulda.
Noh. Ja siis tuli sisse palavikulisel läbitungiva pilguga kirikuöpetaja, seljas punane lipsustatud pikkade varrukatega triiksärk, jalas pika püksid ja KINGAD (teisied inimesed tulevad kirikusse paljajalu, jätavad plätad, kellel on, ukse taha. Muuseas, nii tehakse kodudes ka- kottadega sisse ei tulda). Kirikuöpetajaga koos saabus ka keegi pühalikult tösise-nutuse näoga tohutu juuksepahmakaga naine.
Räägiti. Lauldi. Tehti korjandus – see on vist kirikuöpetaja palk. Keegi töi altari körvale kilekotitäie banaane.
Ahah – kirikus istuti nii, et mehed-poisid ühel pool, naised-tüdrukud teisel pool. Korra tekkis poistekambas mingi nihelemine-itsitamine, aga see löppes varsti ära, kuna nende juurde töttas vitsaga naine, kes andis ühele naakmannile säuhti vastu näppe.
Jutlus peeti pidgin english`s, aga aru me suurt ei saanud. Pärast arutati kohalikke asju kohalikus keeles.
Kui jumalateenistus löppes, paluti meid välja preestri körvale ja eranditult köik inimesed, kes kirikust välja tulid, andsid meile kätt.
Siis käisime köögiviljaaedu vaatamas. Söime löunat oma eelmise nädala kokatädi majas.
Küla kubiseb lastest.
Pered tihedalt koos.
Mustmiljon kärbest.
Naised pesu pesemas.
Kool nägi välja nagu puukuur – vöreakendega, kiviklibust pöranda ja väga robustsete pinkidega.
Ivan ostis ühe punase papagoi, kes oli ühte jalga pidi mingi vaibaklopatsi moodi asja külge kinnitatud ja sedasi katuseräästa alla oma päevi veetis. Kui tagasi Teteparele jöudsime, lasime ta vabadusse.
14.1.2008
Hommikul paadiga Mundasse, mis asub New Georgia nimelisel saarel. Väike asula. Jöime KÜLMA coca-colat. Meeletu palavus.
Söitsime edasi Lola saarele, 15 min Mundast. Selline “kuurort”. Meil oma banaanilehtedest bungalow. Dusiruumis üllatus – soe vesi!
Selline turistidele möeldud koht, omanikuks valge mees.
Bungalowd, aiakesedd, lillekesed… Palju erinevaid paate, kalaönged, sukeldumisvarustus, kanuud.
Ahaa - selles paigas tohime bikinide väel ujuda:-)
Aga pärast Charapouanat ja Teteparet on siin kuidagi kummaline olla…
Valgete inimeste oaas musta töötajaskonnaga/teenijaskonnaga…
15.1.2008
Meeletult palav öö.
Palav päev.
Käisime ”pealuude saarel”.
Tjah, korallide vahele olid asetatud/maetud pealikute pealuud ja teokarpidest valmistatud shell-money.
Lolal tagasi. Ujumiseks ilus läbipaistev heleroheline vesi.
Keegi ronis kookospalmi otsa ja viskas möned pähklid alla. Saime värsket kookosmahla.
Järgneb...
Af Ivan:
9/1
Vi blev sejlet til Seghe, en lille by med fly –og bådforbindelse til Honiare. Her blev vi afhentet af folkene fra Tetepare EcoLodge, hvor vi skulle bo det næste stykke tid. Sejlturen fra Seghe til Tetepare tog ca.1,5 time i en lille motorbåd med en 40hk påhængsmotor, først gennem lagoonen og mangroven, derefter over åbent hav mellem øerne, det var en temmelig barsk tur og vi blev godt rystet, når båden hoppede fra den ene bølge til den næste.
Om aftenen så vi kokoskrabber og selvlysene svampe og insekter.
Tetepare er den største (ca.30km lang) ubeboede ø på den sydlige halvkugle og et af de få steder på Solomonøerne hvor der stadig er gammel regnskov, som aldrig har været fældet og som er fredet. Det samme er en del af koralrevet rundt om øen, en fantastisk natur med specielle dyr som kæmpe kokos-krabber, monitor lizard (1,5m) krokodiller, nogle få slangearter, forskellige papagøjer, 3 slags havskildpadder, dugong og et utal af fisk ved koralrevet og i det åbne hav.
Vi snorklede mellem Blaktip Reefsharks, Barracuda og så mange af de flotte koralfisk.
10/1
Vi sejlede ud til en sandstrand for at tjekke havskildpaddeæg, som skildpadden ( leatherback, kan veje op til 5-600kg) havde gravet ned i sandet. Øens rangers beskytter skildpaddeæggene ved at lægge trådnet over for, at lizarden og andre dyr ikke skal æde dem, foruden at de måler og mærker nogle af skildpadderne. Om aftenen så vi, hvordan de fangede de mindre ”green turtle” ved at følge efter dem med båden og på et tidspunkt springe i vandet og fange dem.
fredag den 25. januar 2008
Saalomoni saared/Salomon-øerne
31.12.2007
Veel vana-aasta viimasest päevast…
Pärast hilist Honiarasse jöudmist magasime kaua.
Hommikul aknast välja piiludes nägime lopsakaid taimi, kookospalme ja merd.
Käisime linnas. Vihma tibutas – olime targad ja ostsime vihmavarjud. Mudane ja räpane.
Käisime turul ka. Metsikult rahvast – midagi Bangkoki Chinatowni taolist. Meeletult kaupa: puuviljad, köögiviljad – enamuse nime ei tea. Imelikud pikad mustad juurikad, helelillad juurikad… Kalaturg – tuunikalad, krabid, ilusad teokarbid. Tädid värviliste lehvikutega kaladelt kärbseid ära ajamas, tüdrukud (elusatelt) krabidelt sörgu ära rebimas. Värvilised päevavarjud. Palju naeratusi – nii mönedki hambad betelnuts`e närimisest punased. Maas igasuguseid ilgeid asju – punastest süljelärakatest ”surnud” mangodeni. Paljud inimesed käivad selle läga keskel paljajalu. Meeletu kuumus ja NIISKUS.
Muljeid, löhnu (kala, higi…)…
Niiske kuumus, kuum niiskus, niiske kuumus… Tagasi hotelli läksime mereranda pidi – seal oli natukenegi tuuleöhku.
Hotellitoas hea jahe – las konditsioneer müriseb pealegi.
Vana-aastaöhtul söime hotelli restoranis. Pöhiliselt valged kliendid, tömmud kaunitarid neid teenindamas. Ilusad, tumedad, graatsilised, mitte ei könni, vaid liuglevad üle pöranda.
Vestlesime lauljanna Loretta ja kitarrist Robertiga. Loretta kinkis Kleale enda isetehtud teokarpidest käevöru…
Kuuldes, et elame Taanis, läksid inimesed kangesti elevile, kuna paarkümmend aastat tagasi oli just nimelt nende saare peal elanud keegi Torben Taanist ja koguni Piibli kohalikku keelde tölkinud. Meilt küsiti, et ega me äkki selle Torbeni perest ei ole.
Kell 24 valasime hotellitoas coca-colat tassidesse, löime kokku ja soovisime head uut aastat.
01.01.2008
Hommikul ärkas Klea palaviku ja peavaluga.
Pärastlöunal natuke parem. Otsustasime välja mereranda minna – umbsest hotellitoast minema. Vötsime takso.
Lopsakas loodus kahel pool teed. Armetud räpased hütid. Röömsameelsed (siiani uusaastapidused) pruunid inimesed.
Imeilus rand ümmarguste kivikestega. Soe türkiissinine kristallselge vesi. Värske tuul.
Piknikuhütikesed, kus perekonnad mönusasti aega veetsid. Kookospalmide otsa kinnitatud nööride otsas kölkusid lapsed, kes end aeg-ajalt hoo pealt vette kukutasid. Aeg-ajalt liitus lastekambaga möni purjus täiskasvanu, ühel olid kummisäärikud jalas, kui vette potsatas.
Ilmselt olime rannas sensatsioon, aga inimesed ei olnud sugugi pealetükkivad. Silmside tekitas naeratusi.
Erinevate kirikute misjonärid on endiste kannibalide ja peadeküttidega (viimane juhus aastast 1940) teinud tublit tööd – inimesed ujuvad riietes, T-särkides ja lühikestes pükstes…
Köndisime natuke ringi, et kusagilt juua osta. Tee peal söitsid tuututavad veoautod, kastid itsitavaid ja lehvitavaid inimesi täis.
02.01.2008
Mure. Kleal ikka palavik (pole viimased 3 aastat haige olnud)…
Arstiabi otsima. Esimene kliinik oli suletud. Teises kliinikus tuli arst alles kell 11.
Haiglasse. Nägi kole ja must välja küll. Esmaabijärjekord hiiglama pikk, vast 30 inimese ringis, kes väljas pinkidel ootasid.
Küsisime. Meid vöeti kohe ette. Klealt vöeti vereproovid – sörme otsast ja veenist. Malaariat ei ole! Mingi viirus – sai 7-päevase antibiootikumikuuri ja palavikku alandavad tabletid. Kogu kupatus ei takista malaariapillide vötmist.
Ilm talutav. Kohalikud väidavad, et nemad külmetavad.
Aeg-ajalt tuleb sahmakas vihma. Pilves. Niiske.
Ôhtul esinesid restoranis Loretta ja kitarrist. Loretta kinkis mulle oma seakihvaga shellmoney…
03.01.2008
Klea kosub. Järgmisel päeval plaanime lennata Marovo Laguunile, Charapouana Lodge`i.
04.01.2008
Päev olnud pikk ja muljeterohke.
Lennuk hilines. Honiara domestic airport – seda peab nägema…
Ch. Lodge peremees käis meiega lennujaamas rääkimas, andis pagasina kaasa kandevörgu köögiviljadega ja punase kilekoti kanamunadega.
Lennuk oli pisike – mahutas ca 18 inimest. Kleal lennusöidu ajal OK. Mul tuli korra klaustrofoobiahoog, kui meid lennukisse topiti ja öhku ei olnud, aga lennu ajal oli parem.
Ahah – pidime lendama Seghesse, aga seal sadas vihma ja lennuk ei saanud maanduda. Meid lennutati hoopis Ramatasse, kust Charapouana rahvas meid paadiga üles noppis.
Lend kestis ca 1,5 tundi. Vahepeatus kusagil dzunglikülas. Selles peatuses läks maha valge preester, suur kobakas rist kaelas. Küla pruunid elanikud, kes tal vastas olid, riputasid talle kaela 2 pärga punastest lilledest.
Ka Ramata oli lihtsalt üks väike külake dzunglisaarel (New Georgia). Maandumisrada oli vist kunagi olnud asfalt, aga praegu oli see lihtsalt mingi pöld, kus pori kahta lehte pritsis, kui lennuk maandus.
”Lennujaam” oli lihtsalt üks pisike kohe kaelakukkuv puust lobudik, umbes Variku rongijaama suurune.
Köndisime läbi lopsaka looduse randa, ootasime natuke ja mingi aja pärast noppis meid üles punane mootorpaat.
Paadisöit kestis ka ca 1,5 tundi. Vahepeal peatuti erinevatel saartel, lootuses bensiinni osta, mis löpuks ka önnestus.
Huvitav!!! Ilus loodus. Harvad külad vaiadele ehitatud majakestega. Puhtan kui Honiara! Pruunid lapsed meid nähes randa tormamas.
Kohal… Samas lodge`s elavad hetkel ka 2 hollandlannat.
Hakkas pimenema, öhtune tegevus toimus petroolilambi valgel.
Paadisild läheb sujuvalt üle terrassiks, terrass elutoaks, kust lähevad punutud uksed erinevatesse sopikestesse (6 voodikohta moskiitovörkude all). Maja palmilehtedest (katus ka).
Dusinurk metsas. WC metsas – täpsemini mangroovivösas. Köigepealt tuleb turnida puust purretel, siis jöuad vaiadele ehitatud putkasse, WC sisu potsatab ülevalt alla vette…
Väga söbralik pererahvas, väga ja väga maitsev öhtusöök: riisivorm tuunikalaga, vardad grillitud kalaga, mönusasti maitsestatud köögiviljad, kalasupp, metsiku laimi mahl, magustoiduks puuvili.
Homme…?
...järgmine osa järgmisel korral. Meie internetiaeg Bangkokis hakkab otsa löppema...
Af Ivan:
28/12
Der var optræk til stormvejr og Fraser Island blev evakueret, det regnede det meste af dagen.
29/12
Kørte mod Brisbane og stoppede ved en strand for at se de store bølger, som stormen havde forårsaget, imponerende. Afleverede bilen efter at vi havde kørt 12.000 km.
30/12
Planlagt afgang fra Brisbane til Solomon Øerne kl 10.00, men vi kom først af sted 14 timer senere p.gr.af ? (Solomon Airline) Vi blev dig kompenseret med biletter til at købe med og drikke.
Mens vi ventede, snakkede vi en del med nogle Solomon Islanders og fik en del at vide om øerne.
31/12
Ankom til Honiara kl 2.00 og vi kørte med vore nye bekendte ind til hotellet. Da vi havde udsovet gik vi en tur i byen bl.a til markedet. Honiara skal ses, den er svær at beskrive, men nogle kendetegn er, at alt affald bliver smidt hvor det er nemmest og alt bære præg af total uorganisering.
Folk virker ret tilfredse og smiler hele tiden til os. De fleste går barfodet rundt i mudderet, det har regnet en del på det sidste. Det er varmt og luftfugtigheden høj 95-98% det betyder også at der er grobund for forskellige tropesygdomme, landet kaldet også ”the capital of malaria”.
Om aftenen fejrede vi nytår på hotellet og Klea fik et fint shell armbånd af en sangerinde, som underholdt sammen med en gitarrist.
1/1 2008
Om morgenen havde Klea feber og kastede op, men senere følte hun sig bedre og vi tog ud til en strand og svømmede. Klea blev igen dårlig og vi kørte tilbage til hotellet.
2/1
Klea var stadig syg og vi kørte til hospitalet, hvor de tjekkede hende for malaria m.m. Konklusionen var, at hun ikke havde malaria, men havde fået en virusinfektion og hun fik antibiotika. Det ville tage 1-2 uger inden hun ville være helt rask.
3/1
Afventer at Klea får det bedre inden, at vi rejser videre til Western Province, Marova Lagoon.
4/1
Vi fløj med SolAir til Ramata efter en del forsinkelse og ændring af destinationen. Her blev vi afhentet af dem, som vi skulle bo hos i Charapouarna Lodge, det var en sejltur på 1,5 time i en åben båd. Transport med små motorbåde og udhulede træstammer er de mest almindelige transportmidler på Solomon Øerne. Her er ingen veje og kun få og utilregnelige skibs -og flyforbindelser mellem øerne, som derfor stadig er forholdsvis isolerede. Antallet af turister på Solomonøerne er mellem 1-3.000 pr. år, derudover er der en del udenlandske hjælpearbejdere især australier, som tager ud til feriestederne i Deres fri-weekender.
5-9/1
Vi boede i Charapouarna Lodge, som havde plads til 5-6 turister, fra d. 4.-10/1 hvor vi snorklede ved koralrevet med et utal af smukke, farverige fisk, badede eller gik lidt rundt på øen, som var ret tæt jungle, hvor træerne aldrig var blevet fældet i modsætning til de fleste andre øer, hvor træfældning har været eller er ret intensiv.
Solomonøerne har værdifuldt hårdttræ, som især malajiske tømmerfirmaer prøver at få så meget af som muligt. Man regner med, at med det tempo som fældningen har nu, er der kun træ til 5-7 år mere. En del conservation organisationer prøver at få det stoppet, inden det er for sent og alt det værdifulde træ er væk.
Veel vana-aasta viimasest päevast…
Pärast hilist Honiarasse jöudmist magasime kaua.
Hommikul aknast välja piiludes nägime lopsakaid taimi, kookospalme ja merd.
Käisime linnas. Vihma tibutas – olime targad ja ostsime vihmavarjud. Mudane ja räpane.
Käisime turul ka. Metsikult rahvast – midagi Bangkoki Chinatowni taolist. Meeletult kaupa: puuviljad, köögiviljad – enamuse nime ei tea. Imelikud pikad mustad juurikad, helelillad juurikad… Kalaturg – tuunikalad, krabid, ilusad teokarbid. Tädid värviliste lehvikutega kaladelt kärbseid ära ajamas, tüdrukud (elusatelt) krabidelt sörgu ära rebimas. Värvilised päevavarjud. Palju naeratusi – nii mönedki hambad betelnuts`e närimisest punased. Maas igasuguseid ilgeid asju – punastest süljelärakatest ”surnud” mangodeni. Paljud inimesed käivad selle läga keskel paljajalu. Meeletu kuumus ja NIISKUS.
Muljeid, löhnu (kala, higi…)…
Niiske kuumus, kuum niiskus, niiske kuumus… Tagasi hotelli läksime mereranda pidi – seal oli natukenegi tuuleöhku.
Hotellitoas hea jahe – las konditsioneer müriseb pealegi.
Vana-aastaöhtul söime hotelli restoranis. Pöhiliselt valged kliendid, tömmud kaunitarid neid teenindamas. Ilusad, tumedad, graatsilised, mitte ei könni, vaid liuglevad üle pöranda.
Vestlesime lauljanna Loretta ja kitarrist Robertiga. Loretta kinkis Kleale enda isetehtud teokarpidest käevöru…
Kuuldes, et elame Taanis, läksid inimesed kangesti elevile, kuna paarkümmend aastat tagasi oli just nimelt nende saare peal elanud keegi Torben Taanist ja koguni Piibli kohalikku keelde tölkinud. Meilt küsiti, et ega me äkki selle Torbeni perest ei ole.
Kell 24 valasime hotellitoas coca-colat tassidesse, löime kokku ja soovisime head uut aastat.
01.01.2008
Hommikul ärkas Klea palaviku ja peavaluga.
Pärastlöunal natuke parem. Otsustasime välja mereranda minna – umbsest hotellitoast minema. Vötsime takso.
Lopsakas loodus kahel pool teed. Armetud räpased hütid. Röömsameelsed (siiani uusaastapidused) pruunid inimesed.
Imeilus rand ümmarguste kivikestega. Soe türkiissinine kristallselge vesi. Värske tuul.
Piknikuhütikesed, kus perekonnad mönusasti aega veetsid. Kookospalmide otsa kinnitatud nööride otsas kölkusid lapsed, kes end aeg-ajalt hoo pealt vette kukutasid. Aeg-ajalt liitus lastekambaga möni purjus täiskasvanu, ühel olid kummisäärikud jalas, kui vette potsatas.
Ilmselt olime rannas sensatsioon, aga inimesed ei olnud sugugi pealetükkivad. Silmside tekitas naeratusi.
Erinevate kirikute misjonärid on endiste kannibalide ja peadeküttidega (viimane juhus aastast 1940) teinud tublit tööd – inimesed ujuvad riietes, T-särkides ja lühikestes pükstes…
Köndisime natuke ringi, et kusagilt juua osta. Tee peal söitsid tuututavad veoautod, kastid itsitavaid ja lehvitavaid inimesi täis.
02.01.2008
Mure. Kleal ikka palavik (pole viimased 3 aastat haige olnud)…
Arstiabi otsima. Esimene kliinik oli suletud. Teises kliinikus tuli arst alles kell 11.
Haiglasse. Nägi kole ja must välja küll. Esmaabijärjekord hiiglama pikk, vast 30 inimese ringis, kes väljas pinkidel ootasid.
Küsisime. Meid vöeti kohe ette. Klealt vöeti vereproovid – sörme otsast ja veenist. Malaariat ei ole! Mingi viirus – sai 7-päevase antibiootikumikuuri ja palavikku alandavad tabletid. Kogu kupatus ei takista malaariapillide vötmist.
Ilm talutav. Kohalikud väidavad, et nemad külmetavad.
Aeg-ajalt tuleb sahmakas vihma. Pilves. Niiske.
Ôhtul esinesid restoranis Loretta ja kitarrist. Loretta kinkis mulle oma seakihvaga shellmoney…
03.01.2008
Klea kosub. Järgmisel päeval plaanime lennata Marovo Laguunile, Charapouana Lodge`i.
04.01.2008
Päev olnud pikk ja muljeterohke.
Lennuk hilines. Honiara domestic airport – seda peab nägema…
Ch. Lodge peremees käis meiega lennujaamas rääkimas, andis pagasina kaasa kandevörgu köögiviljadega ja punase kilekoti kanamunadega.
Lennuk oli pisike – mahutas ca 18 inimest. Kleal lennusöidu ajal OK. Mul tuli korra klaustrofoobiahoog, kui meid lennukisse topiti ja öhku ei olnud, aga lennu ajal oli parem.
Ahah – pidime lendama Seghesse, aga seal sadas vihma ja lennuk ei saanud maanduda. Meid lennutati hoopis Ramatasse, kust Charapouana rahvas meid paadiga üles noppis.
Lend kestis ca 1,5 tundi. Vahepeatus kusagil dzunglikülas. Selles peatuses läks maha valge preester, suur kobakas rist kaelas. Küla pruunid elanikud, kes tal vastas olid, riputasid talle kaela 2 pärga punastest lilledest.
Ka Ramata oli lihtsalt üks väike külake dzunglisaarel (New Georgia). Maandumisrada oli vist kunagi olnud asfalt, aga praegu oli see lihtsalt mingi pöld, kus pori kahta lehte pritsis, kui lennuk maandus.
”Lennujaam” oli lihtsalt üks pisike kohe kaelakukkuv puust lobudik, umbes Variku rongijaama suurune.
Köndisime läbi lopsaka looduse randa, ootasime natuke ja mingi aja pärast noppis meid üles punane mootorpaat.
Paadisöit kestis ka ca 1,5 tundi. Vahepeal peatuti erinevatel saartel, lootuses bensiinni osta, mis löpuks ka önnestus.
Huvitav!!! Ilus loodus. Harvad külad vaiadele ehitatud majakestega. Puhtan kui Honiara! Pruunid lapsed meid nähes randa tormamas.
Kohal… Samas lodge`s elavad hetkel ka 2 hollandlannat.
Hakkas pimenema, öhtune tegevus toimus petroolilambi valgel.
Paadisild läheb sujuvalt üle terrassiks, terrass elutoaks, kust lähevad punutud uksed erinevatesse sopikestesse (6 voodikohta moskiitovörkude all). Maja palmilehtedest (katus ka).
Dusinurk metsas. WC metsas – täpsemini mangroovivösas. Köigepealt tuleb turnida puust purretel, siis jöuad vaiadele ehitatud putkasse, WC sisu potsatab ülevalt alla vette…
Väga söbralik pererahvas, väga ja väga maitsev öhtusöök: riisivorm tuunikalaga, vardad grillitud kalaga, mönusasti maitsestatud köögiviljad, kalasupp, metsiku laimi mahl, magustoiduks puuvili.
Homme…?
...järgmine osa järgmisel korral. Meie internetiaeg Bangkokis hakkab otsa löppema...
Af Ivan:
28/12
Der var optræk til stormvejr og Fraser Island blev evakueret, det regnede det meste af dagen.
29/12
Kørte mod Brisbane og stoppede ved en strand for at se de store bølger, som stormen havde forårsaget, imponerende. Afleverede bilen efter at vi havde kørt 12.000 km.
30/12
Planlagt afgang fra Brisbane til Solomon Øerne kl 10.00, men vi kom først af sted 14 timer senere p.gr.af ? (Solomon Airline) Vi blev dig kompenseret med biletter til at købe med og drikke.
Mens vi ventede, snakkede vi en del med nogle Solomon Islanders og fik en del at vide om øerne.
31/12
Ankom til Honiara kl 2.00 og vi kørte med vore nye bekendte ind til hotellet. Da vi havde udsovet gik vi en tur i byen bl.a til markedet. Honiara skal ses, den er svær at beskrive, men nogle kendetegn er, at alt affald bliver smidt hvor det er nemmest og alt bære præg af total uorganisering.
Folk virker ret tilfredse og smiler hele tiden til os. De fleste går barfodet rundt i mudderet, det har regnet en del på det sidste. Det er varmt og luftfugtigheden høj 95-98% det betyder også at der er grobund for forskellige tropesygdomme, landet kaldet også ”the capital of malaria”.
Om aftenen fejrede vi nytår på hotellet og Klea fik et fint shell armbånd af en sangerinde, som underholdt sammen med en gitarrist.
1/1 2008
Om morgenen havde Klea feber og kastede op, men senere følte hun sig bedre og vi tog ud til en strand og svømmede. Klea blev igen dårlig og vi kørte tilbage til hotellet.
2/1
Klea var stadig syg og vi kørte til hospitalet, hvor de tjekkede hende for malaria m.m. Konklusionen var, at hun ikke havde malaria, men havde fået en virusinfektion og hun fik antibiotika. Det ville tage 1-2 uger inden hun ville være helt rask.
3/1
Afventer at Klea får det bedre inden, at vi rejser videre til Western Province, Marova Lagoon.
4/1
Vi fløj med SolAir til Ramata efter en del forsinkelse og ændring af destinationen. Her blev vi afhentet af dem, som vi skulle bo hos i Charapouarna Lodge, det var en sejltur på 1,5 time i en åben båd. Transport med små motorbåde og udhulede træstammer er de mest almindelige transportmidler på Solomon Øerne. Her er ingen veje og kun få og utilregnelige skibs -og flyforbindelser mellem øerne, som derfor stadig er forholdsvis isolerede. Antallet af turister på Solomonøerne er mellem 1-3.000 pr. år, derudover er der en del udenlandske hjælpearbejdere især australier, som tager ud til feriestederne i Deres fri-weekender.
5-9/1
Vi boede i Charapouarna Lodge, som havde plads til 5-6 turister, fra d. 4.-10/1 hvor vi snorklede ved koralrevet med et utal af smukke, farverige fisk, badede eller gik lidt rundt på øen, som var ret tæt jungle, hvor træerne aldrig var blevet fældet i modsætning til de fleste andre øer, hvor træfældning har været eller er ret intensiv.
Solomonøerne har værdifuldt hårdttræ, som især malajiske tømmerfirmaer prøver at få så meget af som muligt. Man regner med, at med det tempo som fældningen har nu, er der kun træ til 5-7 år mere. En del conservation organisationer prøver at få det stoppet, inden det er for sent og alt det værdifulde træ er væk.
onsdag den 2. januar 2008
HAPI NIU IA!
HEAD UUT AASTAT!
Hapi niu ia - just nii oli kirjutatud pealkiri Saalomoni saarte ajalehes, mis kasutab ilmselt Pidgen-Engelsh i.
Oleme Honiaras, Saalomini saarte pealinnas. Tunneme ennast kohati nagu teisel planeedil, kus "tavalised" reeglid eriti ei toimi (raskusjoud toimib siiski).
30.12.2007 Brisbane lennujaamas algas nn. Saalomoni aeg - lend hilines 14 tundi... Pohjuseks koigepealt see, et Solomon Airlines ei oma ise yhtegi lennukit ja nad pidid siis endale mone vaba lennuki hankima. Siis laks ilm vahepeal halvaks. Siis see lennuk, mis tuli, osiutus katkiseks... Suhtlesime lennukit oodates elavalt saalomonisaarlastega.
31.12.2007 kella 2 paiku olime Honiaras. pluss 26 kraadi, niiske, saumna eesruumi lohn. Passisabas seisid meie ees jouk hispaanlastest meremehi, kes kyll rohkem mereroovlite moodi valja nagid.
Hotellist meil transporti vasts ei olnud, yks lennujaamast leitud vastne sober aitas meid hadast valja. Talle oli nimelt pool perekonda kolme autoga lennujaama vastu tulnud. Meie kohver visati veoautokasti, sinnasamasse kamandati ka tytred. Meile tehti ruumi bensiinivinguse auto tagaistmel ja algas teekonf oises Honiaras. Aeg-ajalt kihutasid autod meie sobra teiste pereliikmetega meist suure naeru ja lehvitamise saatel mooda, tydrukud autokastis seisid pysti, hoidsid lihtsalt kinni juhikabiinist (hiljem selgus, et see on linnapildis vaga tavaline)!!!
Magasime kaua.
Kaisime linnas - turul ka. Midagi Bangkoki sarnast, aga veel mustem.
Aeg-ajalt sajab vihma.
Vana-aastaohtu hotellis. Fuajees huvitavad puust nikerdatud figuurid. Erinevad ehitised maenolval vaiadel. Eri korrustele viib trammi moodi lift. Ohukonditsionneeril on nupud katki. Ivanil on onneks tangid kaasas.
01.01.2008
Kaisime rannas ujumas. Imemonus vesi. Pruunid roomsad (riietes, moned kummikute ja kingadega) inimesed lainetes hullamas.
Parast selgus, et taksojuht viis meid yhte teise randa, mitte sinna, kuhu olime tellinud... Pole viga...
Teen nyyd ruttu - plaanime homme Morova Laguunile lennata.
Af Ivan:
GODT NYTAAR!!!
Hapi niu ia - just nii oli kirjutatud pealkiri Saalomoni saarte ajalehes, mis kasutab ilmselt Pidgen-Engelsh i.
Oleme Honiaras, Saalomini saarte pealinnas. Tunneme ennast kohati nagu teisel planeedil, kus "tavalised" reeglid eriti ei toimi (raskusjoud toimib siiski).
30.12.2007 Brisbane lennujaamas algas nn. Saalomoni aeg - lend hilines 14 tundi... Pohjuseks koigepealt see, et Solomon Airlines ei oma ise yhtegi lennukit ja nad pidid siis endale mone vaba lennuki hankima. Siis laks ilm vahepeal halvaks. Siis see lennuk, mis tuli, osiutus katkiseks... Suhtlesime lennukit oodates elavalt saalomonisaarlastega.
31.12.2007 kella 2 paiku olime Honiaras. pluss 26 kraadi, niiske, saumna eesruumi lohn. Passisabas seisid meie ees jouk hispaanlastest meremehi, kes kyll rohkem mereroovlite moodi valja nagid.
Hotellist meil transporti vasts ei olnud, yks lennujaamast leitud vastne sober aitas meid hadast valja. Talle oli nimelt pool perekonda kolme autoga lennujaama vastu tulnud. Meie kohver visati veoautokasti, sinnasamasse kamandati ka tytred. Meile tehti ruumi bensiinivinguse auto tagaistmel ja algas teekonf oises Honiaras. Aeg-ajalt kihutasid autod meie sobra teiste pereliikmetega meist suure naeru ja lehvitamise saatel mooda, tydrukud autokastis seisid pysti, hoidsid lihtsalt kinni juhikabiinist (hiljem selgus, et see on linnapildis vaga tavaline)!!!
Magasime kaua.
Kaisime linnas - turul ka. Midagi Bangkoki sarnast, aga veel mustem.
Aeg-ajalt sajab vihma.
Vana-aastaohtu hotellis. Fuajees huvitavad puust nikerdatud figuurid. Erinevad ehitised maenolval vaiadel. Eri korrustele viib trammi moodi lift. Ohukonditsionneeril on nupud katki. Ivanil on onneks tangid kaasas.
01.01.2008
Kaisime rannas ujumas. Imemonus vesi. Pruunid roomsad (riietes, moned kummikute ja kingadega) inimesed lainetes hullamas.
Parast selgus, et taksojuht viis meid yhte teise randa, mitte sinna, kuhu olime tellinud... Pole viga...
Teen nyyd ruttu - plaanime homme Morova Laguunile lennata.
Af Ivan:
GODT NYTAAR!!!
Abonner på:
Opslag (Atom)
