Saalomoni saared/Salomon-øerne

31.12.2007
Veel vana-aasta viimasest päevast…
Pärast hilist Honiarasse jöudmist magasime kaua.
Hommikul aknast välja piiludes nägime lopsakaid taimi, kookospalme ja merd.
Käisime linnas. Vihma tibutas – olime targad ja ostsime vihmavarjud. Mudane ja räpane.
Käisime turul ka. Metsikult rahvast – midagi Bangkoki Chinatowni taolist. Meeletult kaupa: puuviljad, köögiviljad – enamuse nime ei tea. Imelikud pikad mustad juurikad, helelillad juurikad… Kalaturg – tuunikalad, krabid, ilusad teokarbid. Tädid värviliste lehvikutega kaladelt kärbseid ära ajamas, tüdrukud (elusatelt) krabidelt sörgu ära rebimas. Värvilised päevavarjud. Palju naeratusi – nii mönedki hambad betelnuts`e närimisest punased. Maas igasuguseid ilgeid asju – punastest süljelärakatest ”surnud” mangodeni. Paljud inimesed käivad selle läga keskel paljajalu. Meeletu kuumus ja NIISKUS.
Muljeid, löhnu (kala, higi…)…
Niiske kuumus, kuum niiskus, niiske kuumus… Tagasi hotelli läksime mereranda pidi – seal oli natukenegi tuuleöhku.
Hotellitoas hea jahe – las konditsioneer müriseb pealegi.
Vana-aastaöhtul söime hotelli restoranis. Pöhiliselt valged kliendid, tömmud kaunitarid neid teenindamas. Ilusad, tumedad, graatsilised, mitte ei könni, vaid liuglevad üle pöranda.
Vestlesime lauljanna Loretta ja kitarrist Robertiga. Loretta kinkis Kleale enda isetehtud teokarpidest käevöru…
Kuuldes, et elame Taanis, läksid inimesed kangesti elevile, kuna paarkümmend aastat tagasi oli just nimelt nende saare peal elanud keegi Torben Taanist ja koguni Piibli kohalikku keelde tölkinud. Meilt küsiti, et ega me äkki selle Torbeni perest ei ole.
Kell 24 valasime hotellitoas coca-colat tassidesse, löime kokku ja soovisime head uut aastat.

01.01.2008
Hommikul ärkas Klea palaviku ja peavaluga.
Pärastlöunal natuke parem. Otsustasime välja mereranda minna – umbsest hotellitoast minema. Vötsime takso.
Lopsakas loodus kahel pool teed. Armetud räpased hütid. Röömsameelsed (siiani uusaastapidused) pruunid inimesed.
Imeilus rand ümmarguste kivikestega. Soe türkiissinine kristallselge vesi. Värske tuul.
Piknikuhütikesed, kus perekonnad mönusasti aega veetsid. Kookospalmide otsa kinnitatud nööride otsas kölkusid lapsed, kes end aeg-ajalt hoo pealt vette kukutasid. Aeg-ajalt liitus lastekambaga möni purjus täiskasvanu, ühel olid kummisäärikud jalas, kui vette potsatas.
Ilmselt olime rannas sensatsioon, aga inimesed ei olnud sugugi pealetükkivad. Silmside tekitas naeratusi.
Erinevate kirikute misjonärid on endiste kannibalide ja peadeküttidega (viimane juhus aastast 1940) teinud tublit tööd – inimesed ujuvad riietes, T-särkides ja lühikestes pükstes…
Köndisime natuke ringi, et kusagilt juua osta. Tee peal söitsid tuututavad veoautod, kastid itsitavaid ja lehvitavaid inimesi täis.

02.01.2008
Mure. Kleal ikka palavik (pole viimased 3 aastat haige olnud)…
Arstiabi otsima. Esimene kliinik oli suletud. Teises kliinikus tuli arst alles kell 11.
Haiglasse. Nägi kole ja must välja küll. Esmaabijärjekord hiiglama pikk, vast 30 inimese ringis, kes väljas pinkidel ootasid.
Küsisime. Meid vöeti kohe ette. Klealt vöeti vereproovid – sörme otsast ja veenist. Malaariat ei ole! Mingi viirus – sai 7-päevase antibiootikumikuuri ja palavikku alandavad tabletid. Kogu kupatus ei takista malaariapillide vötmist.
Ilm talutav. Kohalikud väidavad, et nemad külmetavad.
Aeg-ajalt tuleb sahmakas vihma. Pilves. Niiske.
Ôhtul esinesid restoranis Loretta ja kitarrist. Loretta kinkis mulle oma seakihvaga shellmoney…

03.01.2008
Klea kosub. Järgmisel päeval plaanime lennata Marovo Laguunile, Charapouana Lodge`i.

04.01.2008
Päev olnud pikk ja muljeterohke.
Lennuk hilines. Honiara domestic airport – seda peab nägema…
Ch. Lodge peremees käis meiega lennujaamas rääkimas, andis pagasina kaasa kandevörgu köögiviljadega ja punase kilekoti kanamunadega.
Lennuk oli pisike – mahutas ca 18 inimest. Kleal lennusöidu ajal OK. Mul tuli korra klaustrofoobiahoog, kui meid lennukisse topiti ja öhku ei olnud, aga lennu ajal oli parem.
Ahah – pidime lendama Seghesse, aga seal sadas vihma ja lennuk ei saanud maanduda. Meid lennutati hoopis Ramatasse, kust Charapouana rahvas meid paadiga üles noppis.
Lend kestis ca 1,5 tundi. Vahepeatus kusagil dzunglikülas. Selles peatuses läks maha valge preester, suur kobakas rist kaelas. Küla pruunid elanikud, kes tal vastas olid, riputasid talle kaela 2 pärga punastest lilledest.
Ka Ramata oli lihtsalt üks väike külake dzunglisaarel (New Georgia). Maandumisrada oli vist kunagi olnud asfalt, aga praegu oli see lihtsalt mingi pöld, kus pori kahta lehte pritsis, kui lennuk maandus.
”Lennujaam” oli lihtsalt üks pisike kohe kaelakukkuv puust lobudik, umbes Variku rongijaama suurune.
Köndisime läbi lopsaka looduse randa, ootasime natuke ja mingi aja pärast noppis meid üles punane mootorpaat.
Paadisöit kestis ka ca 1,5 tundi. Vahepeal peatuti erinevatel saartel, lootuses bensiinni osta, mis löpuks ka önnestus.
Huvitav!!! Ilus loodus. Harvad külad vaiadele ehitatud majakestega. Puhtan kui Honiara! Pruunid lapsed meid nähes randa tormamas.
Kohal… Samas lodge`s elavad hetkel ka 2 hollandlannat.
Hakkas pimenema, öhtune tegevus toimus petroolilambi valgel.
Paadisild läheb sujuvalt üle terrassiks, terrass elutoaks, kust lähevad punutud uksed erinevatesse sopikestesse (6 voodikohta moskiitovörkude all). Maja palmilehtedest (katus ka).
Dusinurk metsas. WC metsas – täpsemini mangroovivösas. Köigepealt tuleb turnida puust purretel, siis jöuad vaiadele ehitatud putkasse, WC sisu potsatab ülevalt alla vette…
Väga söbralik pererahvas, väga ja väga maitsev öhtusöök: riisivorm tuunikalaga, vardad grillitud kalaga, mönusasti maitsestatud köögiviljad, kalasupp, metsiku laimi mahl, magustoiduks puuvili.
Homme…?

...järgmine osa järgmisel korral. Meie internetiaeg Bangkokis hakkab otsa löppema...



Af Ivan:

28/12
Der var optræk til stormvejr og Fraser Island blev evakueret, det regnede det meste af dagen.

29/12
Kørte mod Brisbane og stoppede ved en strand for at se de store bølger, som stormen havde forårsaget, imponerende. Afleverede bilen efter at vi havde kørt 12.000 km.

30/12
Planlagt afgang fra Brisbane til Solomon Øerne kl 10.00, men vi kom først af sted 14 timer senere p.gr.af ? (Solomon Airline) Vi blev dig kompenseret med biletter til at købe med og drikke.
Mens vi ventede, snakkede vi en del med nogle Solomon Islanders og fik en del at vide om øerne.

31/12
Ankom til Honiara kl 2.00 og vi kørte med vore nye bekendte ind til hotellet. Da vi havde udsovet gik vi en tur i byen bl.a til markedet. Honiara skal ses, den er svær at beskrive, men nogle kendetegn er, at alt affald bliver smidt hvor det er nemmest og alt bære præg af total uorganisering.
Folk virker ret tilfredse og smiler hele tiden til os. De fleste går barfodet rundt i mudderet, det har regnet en del på det sidste. Det er varmt og luftfugtigheden høj 95-98% det betyder også at der er grobund for forskellige tropesygdomme, landet kaldet også ”the capital of malaria”.
Om aftenen fejrede vi nytår på hotellet og Klea fik et fint shell armbånd af en sangerinde, som underholdt sammen med en gitarrist.

1/1 2008
Om morgenen havde Klea feber og kastede op, men senere følte hun sig bedre og vi tog ud til en strand og svømmede. Klea blev igen dårlig og vi kørte tilbage til hotellet.

2/1
Klea var stadig syg og vi kørte til hospitalet, hvor de tjekkede hende for malaria m.m. Konklusionen var, at hun ikke havde malaria, men havde fået en virusinfektion og hun fik antibiotika. Det ville tage 1-2 uger inden hun ville være helt rask.

3/1
Afventer at Klea får det bedre inden, at vi rejser videre til Western Province, Marova Lagoon.

4/1
Vi fløj med SolAir til Ramata efter en del forsinkelse og ændring af destinationen. Her blev vi afhentet af dem, som vi skulle bo hos i Charapouarna Lodge, det var en sejltur på 1,5 time i en åben båd. Transport med små motorbåde og udhulede træstammer er de mest almindelige transportmidler på Solomon Øerne. Her er ingen veje og kun få og utilregnelige skibs -og flyforbindelser mellem øerne, som derfor stadig er forholdsvis isolerede. Antallet af turister på Solomonøerne er mellem 1-3.000 pr. år, derudover er der en del udenlandske hjælpearbejdere især australier, som tager ud til feriestederne i Deres fri-weekender.

5-9/1
Vi boede i Charapouarna Lodge, som havde plads til 5-6 turister, fra d. 4.-10/1 hvor vi snorklede ved koralrevet med et utal af smukke, farverige fisk, badede eller gik lidt rundt på øen, som var ret tæt jungle, hvor træerne aldrig var blevet fældet i modsætning til de fleste andre øer, hvor træfældning har været eller er ret intensiv.
Solomonøerne har værdifuldt hårdttræ, som især malajiske tømmerfirmaer prøver at få så meget af som muligt. Man regner med, at med det tempo som fældningen har nu, er der kun træ til 5-7 år mere. En del conservation organisationer prøver at få det stoppet, inden det er for sent og alt det værdifulde træ er væk.