Saalomoni saared II/Salomon-øerne II

5.1.2008
Puhkasime . Ujusime. PS! Naised peavad siin riietega ujuma!!! Köige palavamal maal, mida ma tean!!! Ujume lühikestes pükstes ja T-särkides. Siin on nii niiske, et riieded ei kuiva ära. Iga kord ujuma minnes tömbame selga niisked ûrbid.
Käisime dzunglis. 2 tumedat last tulid meiega kaasa – 15-aastane poiss (krabisev transistorraadio näpus) ja vast nii viiene tüdruk. Poiss oli paljajalu, köndis üle teravate korallide nagu poleks midagi… Mölemad lapsed olid kärmed metsas liiklejad ja mööda mäekülgi üles turnijad.

6.1.2008
Öö läbi sadas, hommikupoolik ilus päikeseline.
Lapsed hullasid vees. Vee kohal on üks pisut kaldus puu. Kolm pöngerjat söna otseses möttes jooksid puulatva ja kargasid sealt vette.
Käisime ühest puutüvest tahutud kanuuga söitmas. Kerge kanuuke, läheb kergesti ümber. Meie ei läinud – enda arvates olime täitsa osavad, aga pärast nägime, kuidas 15-aastane poiss samas kanuus püsti seistes ringi aerutas, ennast naljaviluks ühelt jalalt teisiele köigutas ja lauluviisi ümises.
Sama kanuud kasutab pererahvas kalal käimiseks. See näeb välja nii, et mees söuab merele, viskab ankru vette, sukeldub harpuuniga varustatult vee alla, valib sellise kala, mis meeldib, virutab kalale harpuuniga, saab kala kätte, viskab selle kanuusse ja sukeldub järgmisele järele. Möistatuseks jääb, kuidas ta iseennast pärast kanuusse upitab, ilma et kogu kupatus ümber läheks…?
Nojah. Paadisillalt ujuvad aeg-ajalt mööda 3 haid (blacktip reefshark), ühel neiste millegipärast väike kollasetriibuline kalake kogu aeg nina ees ujumas?
Nägime 2 kilpkonna, vast nii 40-50cm läbimööduga.
Käisime sukeldumas – imeilusad korallid ja palju värvilisi kalakesi… Kalda lähedal on ka möned korallid, nii et Klea sai ka lestasid ja maski proovida ning koralle ja kalu näha.
Pererahvas näitas meile puu otsas tukkuvat sleeping snake`i (midagi boalaadset), ei pidavat mürgine olema.
Nägime nende köögiviljaaeda, kus nad kasvatavad körvitsaid ja papaiasid.

7.1.2008
Natuke hapu päev. Oleme topsikud – unustasime taskulambi maha vöi kaotasime ära. Igatahes seda ei ole, aga kuluks marjaks ära.
Öösel ärkasin selle peale üles, et vihma sadas ja puhus kange tuul. Välgusähvatuse valgel nägin, kuidas uksekardin üle kogu toa laperdas. Ukerdasin pimedas ringi ja üritasin käsikaudu aknaluuke kinni panna. Kuni saabus Ivan petroolilambiga – tal oli välgumihkel.
Noh, ja siis hakkasid köik sääsekupud korraga sügelema ja ”padi oli paha ja tekk torkis”.
Hommikul zombi olla. Ujusime – pöhiliselt, et sääsekuppudele leevendust saaks.
Leidsin moskiitovörgu alt 3 sääske ja tapsin ära, nii et veri pritsis.
Pilves. Sadas jälle.
Öhtul mängisime kaarte, teismelised poiss ja tüdruk löid ka kampa. Nende jaoks oli see vist elus esimest korda kaarte mängida. Poleks iial arvanud, et sedasama ”ringmängu” kaardimängu kunagi kusagil dzunglisaarel pruunidele lastele öpetan.

8.1.2008
Ujusime, vahtisime paadisillalt kalu, käisime sukeldumas.
Tänane öhtusöök valmistati kuumadel kividel. Käisime uudistamas, et kuidas see käib.
Homme söidame edasi Tetepare saarele.
Lind sittus mulle pähe.

9.1.2008
Söitsime Teteparele, mis on looduskaitse all. Löunapoolkera suurim asustamata saar (ca 30 km pikk?) puutumata vihmametsa ja korallrahuga. Kilpkonnade, krokodillide, madude, papagoide, haide, värviliste kalade ja merilehmadega (djogong).
Meie Charapouna vöörustajad viisid meid paadiga ühte sadamasse/külasse, mille nimi on Seghe. Seal oli väike poekene, kust ostsime tasulambi ja sampooni. Turult ostsime magusaid banaane. Üks neist kukkus maha ja keegi hästi niru ja alandliku olemisega dingokarva koer tuli ja vöttis selle ettevaatlikult hammaste vahele, kadus banaaniga pöösastesse ja söi selle seal ära.
Noh, Tetepare paat pidi meid Seghest kell 8 üles noppima, aga nad tulid umbes 11 paiku (hi-hii – solomon-time!).
Paadisöit kestis väidetavalt 1,5 tundi. Haa – ja veel missugune paadisöit!!! Alguses oli OK – väikeste saarekeste vahel oli päris vaikne vesi. Hästi huvitav oli läbi mangroovivösa söita. Aga – siis avamerele. Ega lained ei olnudki nii suured, vesi nägi tegelikult päris vaikne välja. Paat oli lihtsalt tilluke. Meie Kleaga istusime paadinina poolses osas, seal pörutas veel eriti hästi. Tühja sellest tagumikust, mis aeg-ajalt öhku kerkis ja siis jälle paraja mürtsuga paadis maandus. Aga see pörakas käis läbi kogu keha: tagumik-selgroog-kael-hambad.
Kui olime keset merd, lootsin, et saarele lähemale jöudes läheb vagasemaks. Aga Tetepare asub suht ”keset merd”, teistest saarekestest eemal, nii et ka kalda lähedal pörutas samamoodi, ikka: hopp – üles, räntsti tagumik-selgroog-kael-hambad…
Iga käänaku taga lootsin, et ehk nüüd oleme varsti kohal… Ei midagi…
Löpuks pisike paadisild hiigelsuure lainelise merekarbiga…
Vaatasime ringi. Ajasime juttu. PESIME PEAD!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Siin on nimelt palmilehtedest dusikabiin. Joogiks ja pesemiseks kogutakse suurde paaki vihmavett. Mönus pehme.
Imemaitsev saalomoni stiilis öhtusöök. Ka siin käib öhtune tegevus petroolilambi valgel (elekter ainult suuremates linnakestes ja neil ,kel oma generaator).
Köndisime natuke pimedas metsatukas taskulambi valgel ringi. Nägime kookoskrabisid ja PIMEDAS HELEROHELISELT HELENDAVAID SEENI (ei teadnudki, et sellised asjad olemas on)!!!

10.1.2008
Täna hommikul käisime paadiga kilpkonnamunade märgistamist vaatamas. Kahel erineval rannal.
Esialgu nägi esimesele rannale jöudmine meiesugustele valgetele kobadele suht vöimatu välja.
Kohalikud kargasid öötsuvalt paadininalt otse rannakaljudele(korallidele).
No me lasime end esialgu teise randa söidutada, aga kuna seal kilpkonnajälgi polnud, söitsime kaljusesse randa tagasi. Hüppasime vette ja ujusime kaldale – ei julenud kaljudel kargamisega jändama hakata. Klea sai päästevesti selga ja kaks tumedat inimest transportisid ta kaldale.
Olid kahed kilpkonnajäljed, aga mune ei leitud. Uba selles, et maavärina töttu rand muutunud, aga kilpkonnad munevad oma munad ikka samasse kohta. Valesse kohta – meri uhub varem vöi hiljem munad minema. Looduskaitsjad otsivad pesad üles, kaevavad munad välja ja matavad veepiirist körgemal jälle maha ning panevad pesale kaitsevörgu peale, et suured sisalikud jms. rüüstama ei pääseks. Munad märgistatakse köigepealt ära (pliiatsiga väike ristike peale), ülemine pool peab ümbermatmisel ikka üles jääma.
Ühte pesadest oli sisalik äestamas käinud, pesakoha üles kraapinud ja muist mune ära söönud. Pöhjast leiti veel mönikümmend muna, mis ümber maeti. Pehmed, soojad..
Kahjuks jäi kaamera paati – ei saanud ju fotokaga koos lainetesse viskuda. Kahju!!! Olleks saanud palju ilusaid kaadreid metsikust loodusest, mustadest inimestest, mustast vulkaanilisest liivast, valgetest kilpkonnamunadest. Merre suubuvatest ojakestest. Pruunist tüdrukust, kes osavalt kaljut pidi turnis ja roosasid metsikuid orhideesid noppis – lauakaunistuseks.Jämedatest puudest. Kosest dzunglis. Samast pruunist tüdrukust kose all pead loputamas…
Ahah – saart aitavad korras hoida kanadalastest abielupaar (4-aastase pojaga, kes on kasvanud üles nagu Mowgli), nad on Teteparel 2 aastat vabatahtlikena töötanud, varsti lähevad koju tagasi...
Öhtupoolikul käisime jälle paadiga merel. Sedapuhku kilpkonnade märgistamist vaatamas.
Kaks meest seisid paadininas PÜSTI ja jälgisid pingsalt vett. Aeg-ajalt andsid paadi tüürijale (kes tga seisis) käega märku, kuhupoole söita, kui kiiresti jne.
Pärast pikka tiirutamist ja jahti kargas üks meestest paadist vette. Natuke müdistamist vee all, nii et ainult valged tallaalused välkusid ning siis kerkisid kaks pead veest välja – must mees hoidis suurel kilpkonnal ”kaenla alt” kinni. Elukas visati paati, söidutati kaldale, kus ta möödeti ja märgistati (numbritega plekitükid esiuimede külge). Vist oli 70 cm pikk ja 52 cm lai.
Väga huvitav kogemus.

11.1.2008
Hommikupoolikul käisime samalt paadisillalt sukeldumas. Kristallselge vesi. Palju kalu, koralle, haisid (blacktip reefshark, pole ohtlik, aga torkida ei tasu), barakuta. Imepärane veealune maailm! Kohalikel on komme paadisillalt hommikuti kalu sööta. Vana komme (ja vanades kommetes ollakse väga kinni, nn. Kastom), et köik söögijäägid visatakse merre.
Löpuks ometi päikesepaisteline ilm. Riputasime riided kuivama.
Pärastlöunal köndisime/sumpasime kilomeetrit paar läbi dzungli järve äärde, kus elutsevad “saltied” (inimesele ohtlikud krokodillid). Tee läks läbi muda, vee (kohati tuli vööni vees tläbi kahlata), kraavide, läbi mahajäetud kookospähkliistanduse.
Meil oli 2 saatjat, pruun mees ja pruun tüdruk. Järve äärde jöudnud, ronis tüdruk puu otsa ja kukkus koera kombel haukuma-uluma, et sedasi krokosid lähemale peibutada. Önneks hoidsid nad distantsi – vastaskaldal nägime paar korda päid ja silmi veest kerkimas.
Tagasi – üle kivide-kändude…
Ujusime Kleaga rannas. Värskendav. Vesi hirmsoe. Need tobedad riided, mis seljas peavad olema!
Siis nopiti meid Ivaniga paati, sukeldusime kaugemal meres, et merilehmi (djugong?) näha, aga ei näinud. Nägime see-eest sügavamal vees koralle ja pönevalt värvilisi igas suuruses kalu.

12.1.2008
Ivan käis meestega kalal.

13.1.2008
Elamusterohke päev.
Hommikul söitsime (köik söitmised käivad paadiga) Rendova saarele Vanikuva külasse, kus enamik töötajaid elab, käivad saarel vahetustega Teteparel tööl.
Randa jöudes tormasid ja ujusid külalapsed meid uudistama. Tumeda liivaga rand ja tume merevesi kubisesid paljastest lastest, kes kas siis niisama solberdasid, kanuuga ringi aerutasid vöi end puuoksal kanda lasid.
Meie giid näitas meile küla. Kell 10 paiku oli ühes kirikutest jumalateenistus. Kirikukell kölas nii nagu oleks potte ja panne vastamisi taotud.
Inimesed tulid kirikusse oma pühapäevariietes. Ka väikesed lapsed olid puhtaks pestud ja kenasti puhtalt riidesse pandud. Meie Kleaga pidime puusade ümber vötma oma sarongid, kuna ni ion Kastom.
Köigepealt läks üks euroopalikult riietatud (pikkade varrukatega helesinine triiksärk ja tumesinised pikad püksid) mees altari juurde ja vöttis selle tagant kitarri välja. Lapsed kogunesid tema juurde ritta ning kitarri saatel lauldi möned laulud. Täiskasvanud laulsid täiest körist kaasa – VÄGA HÄSTI LAULSID!!! Mitmehäälselt ,harmooniliselt, tundega. Neil on see kohe lihtsalt veres! Abivalmis käed ulatasid meile kohalikus keeles lauluraamatu ja imelikul kombel ei olnudki nii kole raske kaase laulda.
Noh. Ja siis tuli sisse palavikulisel läbitungiva pilguga kirikuöpetaja, seljas punane lipsustatud pikkade varrukatega triiksärk, jalas pika püksid ja KINGAD (teisied inimesed tulevad kirikusse paljajalu, jätavad plätad, kellel on, ukse taha. Muuseas, nii tehakse kodudes ka- kottadega sisse ei tulda). Kirikuöpetajaga koos saabus ka keegi pühalikult tösise-nutuse näoga tohutu juuksepahmakaga naine.
Räägiti. Lauldi. Tehti korjandus – see on vist kirikuöpetaja palk. Keegi töi altari körvale kilekotitäie banaane.
Ahah – kirikus istuti nii, et mehed-poisid ühel pool, naised-tüdrukud teisel pool. Korra tekkis poistekambas mingi nihelemine-itsitamine, aga see löppes varsti ära, kuna nende juurde töttas vitsaga naine, kes andis ühele naakmannile säuhti vastu näppe.
Jutlus peeti pidgin english`s, aga aru me suurt ei saanud. Pärast arutati kohalikke asju kohalikus keeles.
Kui jumalateenistus löppes, paluti meid välja preestri körvale ja eranditult köik inimesed, kes kirikust välja tulid, andsid meile kätt.
Siis käisime köögiviljaaedu vaatamas. Söime löunat oma eelmise nädala kokatädi majas.
Küla kubiseb lastest.
Pered tihedalt koos.
Mustmiljon kärbest.
Naised pesu pesemas.
Kool nägi välja nagu puukuur – vöreakendega, kiviklibust pöranda ja väga robustsete pinkidega.
Ivan ostis ühe punase papagoi, kes oli ühte jalga pidi mingi vaibaklopatsi moodi asja külge kinnitatud ja sedasi katuseräästa alla oma päevi veetis. Kui tagasi Teteparele jöudsime, lasime ta vabadusse.

14.1.2008
Hommikul paadiga Mundasse, mis asub New Georgia nimelisel saarel. Väike asula. Jöime KÜLMA coca-colat. Meeletu palavus.
Söitsime edasi Lola saarele, 15 min Mundast. Selline “kuurort”. Meil oma banaanilehtedest bungalow. Dusiruumis üllatus – soe vesi!
Selline turistidele möeldud koht, omanikuks valge mees.
Bungalowd, aiakesedd, lillekesed… Palju erinevaid paate, kalaönged, sukeldumisvarustus, kanuud.
Ahaa - selles paigas tohime bikinide väel ujuda:-)
Aga pärast Charapouanat ja Teteparet on siin kuidagi kummaline olla…
Valgete inimeste oaas musta töötajaskonnaga/teenijaskonnaga…

15.1.2008
Meeletult palav öö.
Palav päev.
Käisime ”pealuude saarel”.
Tjah, korallide vahele olid asetatud/maetud pealikute pealuud ja teokarpidest valmistatud shell-money.
Lolal tagasi. Ujumiseks ilus läbipaistev heleroheline vesi.
Keegi ronis kookospalmi otsa ja viskas möned pähklid alla. Saime värsket kookosmahla.

Järgneb...



Af Ivan:

9/1
Vi blev sejlet til Seghe, en lille by med fly –og bådforbindelse til Honiare. Her blev vi afhentet af folkene fra Tetepare EcoLodge, hvor vi skulle bo det næste stykke tid. Sejlturen fra Seghe til Tetepare tog ca.1,5 time i en lille motorbåd med en 40hk påhængsmotor, først gennem lagoonen og mangroven, derefter over åbent hav mellem øerne, det var en temmelig barsk tur og vi blev godt rystet, når båden hoppede fra den ene bølge til den næste.
Om aftenen så vi kokoskrabber og selvlysene svampe og insekter.
Tetepare er den største (ca.30km lang) ubeboede ø på den sydlige halvkugle og et af de få steder på Solomonøerne hvor der stadig er gammel regnskov, som aldrig har været fældet og som er fredet. Det samme er en del af koralrevet rundt om øen, en fantastisk natur med specielle dyr som kæmpe kokos-krabber, monitor lizard (1,5m) krokodiller, nogle få slangearter, forskellige papagøjer, 3 slags havskildpadder, dugong og et utal af fisk ved koralrevet og i det åbne hav.
Vi snorklede mellem Blaktip Reefsharks, Barracuda og så mange af de flotte koralfisk.

10/1
Vi sejlede ud til en sandstrand for at tjekke havskildpaddeæg, som skildpadden ( leatherback, kan veje op til 5-600kg) havde gravet ned i sandet. Øens rangers beskytter skildpaddeæggene ved at lægge trådnet over for, at lizarden og andre dyr ikke skal æde dem, foruden at de måler og mærker nogle af skildpadderne. Om aftenen så vi, hvordan de fangede de mindre ”green turtle” ved at følge efter dem med båden og på et tidspunkt springe i vandet og fange dem.