Äralend.
Tagasitee oli millegipärast lühem - vôttis aega 6 tundi ja 20 minutit:-)
Maandusime öösel lumises Kopenhaagenis (mis ei ole mitte kôige tavalisem pilt).
Kodus 6.jaanuari hommikul kella 5 paiku.
tirsdag den 12. januar 2010
04.01.2010
Vedelesin päev otsa palavikuga voodis, pea tatti täis. Ôhtuks parem.
Klea ja Ivan käisid paar korda linna peal ja ujumas.
Klea ja Ivan käisid paar korda linna peal ja ujumas.
03.01.2010
Ivan terve päeva ümber saare purjetamas. Meie Kleaga ei läinud targu kaasa. Esiteks ei oska me purjetada ja teiseks - pärast eilset kalaretke rääkis Ivan, et avamerel on väga suured lained, et loksutab päris korralikult. Et kui paadiga laineharjalt "pôhja" loksuda, polnud ümberringi asuva kôrge lainevalli tagant midagi näha. Me ei tahtnud päev otsa merehaiguse tôttu oksendada (ja ôigesti tegime, sest mingil momendil oli koguni Ivan merehaigusele päris lähedal olnud, nagu hiljem selgus).
Käisime Kleaga hommikupoolikul linnas. Päris edukalt saime hello-beautiful-family-hello-my-sister-tüübid endalt maha raputatud:-)
Plaan oli, et 11.30 läheme kohalikku kirikusse jumalateenistust vaatama, aga lihtsalt ei jôudnud nii kaua linna peal aega parajaks teha. Kuum!
Läksime hoopis randa peesitama ja ujuma.
Vaatasime, et rahulikum hetk (lainetuse môttes), mônus vesi... Alles vees märkasime, et rannas on väljas punane lipp.
Tagasi kaldale tulek oli jama. Natuke kaldast eemal loksuda oli mônus, aga veest väljatulek lainemurru tôttu keeruline. Pidi passima momenti, et NÜÜD! Liiga hilja. Vaatasime, et suur laine - appi!!! Olime ôppinud, et tuleb läbi sukelduda, et ei tohi lainemurru alla jääda. Proovisingi, aga laine oli vist liiga suur. Kiskus mu kuidagi enda alla sôlme, tegi seljale haiget, surus ninapidi pôhja liiva sisse. Sain üles ôhku ahmima. Uus laine - ônneks väiksem. Paiskas meid Kleaga kaldale lähemale.
Klea ütles, et ka tema oli proovinud läbi sukelduda, môelnud siis, et laine on juba üle, pistnud pea veest välja, aga juba tuli uus.
Ôigel ajal saime välja - pârastpoole tulid veel suuremad lained.
Ôhtu ja öö jooksul oli ookean jôudnud rannapromenaadini ja jätnud endast maha suured lombid.
Käisime Kleaga hommikupoolikul linnas. Päris edukalt saime hello-beautiful-family-hello-my-sister-tüübid endalt maha raputatud:-)
Plaan oli, et 11.30 läheme kohalikku kirikusse jumalateenistust vaatama, aga lihtsalt ei jôudnud nii kaua linna peal aega parajaks teha. Kuum!
Läksime hoopis randa peesitama ja ujuma.
Vaatasime, et rahulikum hetk (lainetuse môttes), mônus vesi... Alles vees märkasime, et rannas on väljas punane lipp.
Tagasi kaldale tulek oli jama. Natuke kaldast eemal loksuda oli mônus, aga veest väljatulek lainemurru tôttu keeruline. Pidi passima momenti, et NÜÜD! Liiga hilja. Vaatasime, et suur laine - appi!!! Olime ôppinud, et tuleb läbi sukelduda, et ei tohi lainemurru alla jääda. Proovisingi, aga laine oli vist liiga suur. Kiskus mu kuidagi enda alla sôlme, tegi seljale haiget, surus ninapidi pôhja liiva sisse. Sain üles ôhku ahmima. Uus laine - ônneks väiksem. Paiskas meid Kleaga kaldale lähemale.
Klea ütles, et ka tema oli proovinud läbi sukelduda, môelnud siis, et laine on juba üle, pistnud pea veest välja, aga juba tuli uus.
Ôigel ajal saime välja - pârastpoole tulid veel suuremad lained.
Ôhtu ja öö jooksul oli ookean jôudnud rannapromenaadini ja jätnud endast maha suured lombid.
02.01.2010
Ivan käis 4-5 mehega koos kalal. Saagiks saadi 1 wahoo
Suveniiripoes kuulsime eestikeelset juttu:-) Läksin kribinal-krabinal suhtlema:-)
Suveniiripoes kuulsime eestikeelset juttu:-) Läksin kribinal-krabinal suhtlema:-)
31.12.2009/01.01.2010
Öösel hakkas külm ja oli palavikutunne. Hommikul zombi olla. Jalg paistes, aga mitte enam nii hullusti kui eile. Kui tabletid ära vôtsin, hakkas parem.
Magasin päeval, et ôhtuks natuke värskem olla.
Ôhtul hotelli restoranis aastalôpuôhtusöök. Ilus oli vaadata välja basseini ümber kaetud laudu ja ilusaid piduriides inimesi.
Täiskuu oli taevas.
Luksuslik pidulaud mereandidega, aga peaaegu ilma maitseaineteta valmistatud (vist ainult sool ja pipar) ning seetôttu pisut igav.
Minu jaoks oli natuke liiga palju inimesi. Piinlik oli vaadata, kuidas ilusates piduriietes inimesed toidulaudae juures tunglesid ja rüselesid - nagu poleks mitte kunagi varem süüa saanud. Kes oli laadinud taldrikule suure kuhja mingeid vähilisi, kelle taldrikut ehtis TERVE PART jne.
Söögid söödud, istusime oma toas ja vaatasime prantsusekeelset kanalit (ainuke kanal, mida näeme), kuni südaöö hakkas lähenema. Siis läksime välja. Vaatasime ilutulestikku, natuke hotelli meelelahutusprogrammi.
Kôndisime rannapromenaadi mööda edasi, kuulasime neegritrumme. Seisime rannaliival, lained mühisesid. Valge oli - täiskuu ju.
Ja siis karjus rahvamass: "30 sekundit veel... 10,9,8,7,6,5,4,3,2,1 - HAPPY NEW YEAR!!!!!!!!!!!"
Ilutulestik, lainemüha, täiskuu, neegritrummid, lôke rannal, energiline muusika - selle taustal lasin môttes lendu oma uusaastasoovid...
1.jaanuari hommikul käisid Klea ja Ivan ujumas. Mina olin natuke oma jala tôttu kammitsetud. Istusin, lugesin, môtisklesin.
Öhtul istusime Santa Maria linnaväljakul ja vaatasime, kuidas lapsed mängivad. Hästi palju lapsi mängis ja jooksis seal sel ôhtul. See väljak on nagu linnakese tuiksoon. Nii kui jahedamaks läheb, koguneb sinna igasugust rahvast, igasuguseid pônevaid tüüpe.
Ilmselt just 1. jaanuari puhul olid lapsed eriliselt üles löödud, oma parimates piduriietes. Ilusad, puhtad. Uhked soengud peas - peente punutud patsikestega, mille otsas rippumas erinevat värvi pärlid. Pisikesed 2-3-aastased tirtsud ringi leekimas kôrge kontsaga kôpskingakestega. Suuremad lapsed väiksemate eest hoolitsemas.
Igasuguseid pônevaid tüüpe. Kahju, et kaamerat kaasas ei olnud. Nägime muuhulgas Strippar Marco mustanahalist varianti:-)
Magasin päeval, et ôhtuks natuke värskem olla.
Ôhtul hotelli restoranis aastalôpuôhtusöök. Ilus oli vaadata välja basseini ümber kaetud laudu ja ilusaid piduriides inimesi.
Täiskuu oli taevas.
Luksuslik pidulaud mereandidega, aga peaaegu ilma maitseaineteta valmistatud (vist ainult sool ja pipar) ning seetôttu pisut igav.
Minu jaoks oli natuke liiga palju inimesi. Piinlik oli vaadata, kuidas ilusates piduriietes inimesed toidulaudae juures tunglesid ja rüselesid - nagu poleks mitte kunagi varem süüa saanud. Kes oli laadinud taldrikule suure kuhja mingeid vähilisi, kelle taldrikut ehtis TERVE PART jne.
Söögid söödud, istusime oma toas ja vaatasime prantsusekeelset kanalit (ainuke kanal, mida näeme), kuni südaöö hakkas lähenema. Siis läksime välja. Vaatasime ilutulestikku, natuke hotelli meelelahutusprogrammi.
Kôndisime rannapromenaadi mööda edasi, kuulasime neegritrumme. Seisime rannaliival, lained mühisesid. Valge oli - täiskuu ju.
Ja siis karjus rahvamass: "30 sekundit veel... 10,9,8,7,6,5,4,3,2,1 - HAPPY NEW YEAR!!!!!!!!!!!"
Ilutulestik, lainemüha, täiskuu, neegritrummid, lôke rannal, energiline muusika - selle taustal lasin môttes lendu oma uusaastasoovid...
1.jaanuari hommikul käisid Klea ja Ivan ujumas. Mina olin natuke oma jala tôttu kammitsetud. Istusin, lugesin, môtisklesin.
Öhtul istusime Santa Maria linnaväljakul ja vaatasime, kuidas lapsed mängivad. Hästi palju lapsi mängis ja jooksis seal sel ôhtul. See väljak on nagu linnakese tuiksoon. Nii kui jahedamaks läheb, koguneb sinna igasugust rahvast, igasuguseid pônevaid tüüpe.
Ilmselt just 1. jaanuari puhul olid lapsed eriliselt üles löödud, oma parimates piduriietes. Ilusad, puhtad. Uhked soengud peas - peente punutud patsikestega, mille otsas rippumas erinevat värvi pärlid. Pisikesed 2-3-aastased tirtsud ringi leekimas kôrge kontsaga kôpskingakestega. Suuremad lapsed väiksemate eest hoolitsemas.
Igasuguseid pônevaid tüüpe. Kahju, et kaamerat kaasas ei olnud. Nägime muuhulgas Strippar Marco mustanahalist varianti:-)
søndag den 10. januar 2010
30.12.2009
Ärkasime jälle varavalges kukkede koori peale. Pikk päev. Ootamist täis. Tôesti - ma ei mäleta, millal mul viimane kord igav oli, aga vaat täna oli küll suur igavlemine. Sao Nicolau linn Ribeira Brava oli juba eelmise 2 päeva jooksul risti ja pôiki läbi kônnitud. Uhh - veel üks päev... Lennuk läks alles 17.25
Mul olid eilsest uute plättade väel ette vôetud mägiretkest villid jalgadele hôôrdunud. Hommikul ärgates andsid tunda. Tunda andsid ka sääremarjad ja mingid tagumikulihased:-)
Laenasin Klealt tema plätad, mis teise koha peale vajutasid ning hotelli perenaiselt tüki plaastrit ja kôndisime aga jälle. Aeglasemalt, vaevalisemalt, aga ikkagi.
Kôndisime ühte teist teed pidi linnast välja, mis mingil hetkel ka asfaltteeks muundus. Nägime jälgi eelmise tormi purustustest - mône koha pealt oli pea 1/3 asfaltteest vihmaveega alla orgu kukkunud. Kandi peale oli pandud autodele hoiatuseks rida valgeid kive.
Noh. Ja siis istusime PAAR TUNDI linnaväljakul. Kômpisin vahepeal ajaviiteks hotelli videokaamera järele. Ivan filmis "olustikustseene".
Hotelli. Käisin du¨si all (vesi on defitsiit!), pidasime siestat.
Vasaku jala vill tegi haiget. Sinna oli tekkinud poolecm läbimôôduga punaste äärtega plekk. Jalg hakkas tasapisi rohkem ja rohkem valutama.
14.00-15.45 passisime hotelli terrassil, jôime teed. Kôrvallauas näis olevat mingi linnavôimude koosolek tähtsate paberite, söögi ja napsuga. Pärast selguski, et üks meestest oli linnapea.
Meie hotell on vist üksiti ka linnakese ainus "restoran".
Jalg, kurat, läks aina rohkem ja rohkem paiste. Lonkasin taksosse. Raadiost lasti kohalikku muusikat. Cabo verde varianti mingist Beyoncee laulust.
See on, jah, Cabo Verdele hästi iseloomulik, et nemad kuulavad omaenda muusikat. Muidu on ju hästi tavaline, et ükskôik kus maailma nurgas olla (vôi kus mina olen olnud), popmuusika on ikka sama.
Lennukisse longates mahtus plätt veel vaskusse jalga, lennukist välja tulles enam mitte. Keksisin lennukist välja, "tugijalas" plätt, teises mitte.
Taksoga hotelli, sealt edasi kliinikusse, kus jalg joodiga ära puhastati ja mulle antibiootikumikuur kirjutati.
Päris hea oli jälle tagasi Salil "oma" hotellis olla.
Mul olid eilsest uute plättade väel ette vôetud mägiretkest villid jalgadele hôôrdunud. Hommikul ärgates andsid tunda. Tunda andsid ka sääremarjad ja mingid tagumikulihased:-)
Laenasin Klealt tema plätad, mis teise koha peale vajutasid ning hotelli perenaiselt tüki plaastrit ja kôndisime aga jälle. Aeglasemalt, vaevalisemalt, aga ikkagi.
Kôndisime ühte teist teed pidi linnast välja, mis mingil hetkel ka asfaltteeks muundus. Nägime jälgi eelmise tormi purustustest - mône koha pealt oli pea 1/3 asfaltteest vihmaveega alla orgu kukkunud. Kandi peale oli pandud autodele hoiatuseks rida valgeid kive.
Noh. Ja siis istusime PAAR TUNDI linnaväljakul. Kômpisin vahepeal ajaviiteks hotelli videokaamera järele. Ivan filmis "olustikustseene".
Hotelli. Käisin du¨si all (vesi on defitsiit!), pidasime siestat.
Vasaku jala vill tegi haiget. Sinna oli tekkinud poolecm läbimôôduga punaste äärtega plekk. Jalg hakkas tasapisi rohkem ja rohkem valutama.
14.00-15.45 passisime hotelli terrassil, jôime teed. Kôrvallauas näis olevat mingi linnavôimude koosolek tähtsate paberite, söögi ja napsuga. Pärast selguski, et üks meestest oli linnapea.
Meie hotell on vist üksiti ka linnakese ainus "restoran".
Jalg, kurat, läks aina rohkem ja rohkem paiste. Lonkasin taksosse. Raadiost lasti kohalikku muusikat. Cabo verde varianti mingist Beyoncee laulust.
See on, jah, Cabo Verdele hästi iseloomulik, et nemad kuulavad omaenda muusikat. Muidu on ju hästi tavaline, et ükskôik kus maailma nurgas olla (vôi kus mina olen olnud), popmuusika on ikka sama.
Lennukisse longates mahtus plätt veel vaskusse jalga, lennukist välja tulles enam mitte. Keksisin lennukist välja, "tugijalas" plätt, teises mitte.
Taksoga hotelli, sealt edasi kliinikusse, kus jalg joodiga ära puhastati ja mulle antibiootikumikuur kirjutati.
Päris hea oli jälle tagasi Salil "oma" hotellis olla.
29.12.2009
Hommikul ärkasime kukkede koori peale.
Ilus, kui linnakeses hakkas koitma. Ilus oli ka eile ôhtul kui hakkas hämarduma ja majadel tuled süüdati. Nägime aknast, et ka linnaväljakul asuval "kuusepuul" süttisid plinkivad jôulutuled.
Hommikusöögilauas soovitasid prantslased meil sadamaküla Tarrafali külastamise asemel mägiretk ette vôtta. Môtlesimegi proovida.
Ilus, aga raske retk.
Nägime mägikülakese päris argielu. Erinevaid maju ja majakesi. Hoolitsetud köögiviljaaedu ja räämas nurgataguseid. Troopilisest tormist uhutud mägiteid. Veevôtukohti, kust rahvas seljas, peas, käes, eeslite seljas ja aiakärudega 25l kollaseid plastmasskanistreid oma kodudesse laiali vedas. Eesli seljas kallakust alla galopeerivat poisikest. Müüridel istuvaid musti mehi. Aedades töötavaid inimesi. Armsaid uudishimulikke lapsi. Hingematvaid vaateid alla orgu ning pilvedesse uppuvatele mäetippudele. Nägime naist, kes kandis peas suurt kotti, süles nii 2-3-aastast poisikest, seljas seljakotti ja ise laskus parajasti mägiteest alla.
Pôôsast leidsime 2 koletist - ei tea, kas külaelanikel oli kunagi mingi karneval olnud?
Vôttis vôhmale. Ivan pressis, et kui juba nii kaugele on tuldud, on pärast kahju, kui mäetipp nägemata jääb. Muuseas - mäetipust tulid aeg-ajalt JOOSTES alla süsimustad spordikottidega rôômsad noormehed.
Mina olin valmis tagasi vantsima. Üle kere higine. Kuum. Janu. Veepudel peaaegu tühi.
Unistasin, et mäetipus ootab kiosk, kust saab osta külma colat:-) ise oma unistuse üle itsitades.
Millegipärast viisid mäetippu pilvede vahele jämedad elektritraadid. Mobiililevi oli ka olemas.
Jôudsimegi pilvedeni välja!
Ja leidsime mäetipust pilvede vahelt väikese külakese!
Kenad köögiviljaaiad (kartul, oad, mais, banaanid jne), kus askeldasid asju peas transportivad naisterahvad.
Küsisime poe kohta. Taevaste asukate külas oli koguni 2 kioskit!!! Edasi kôndides nägime Sao Nicolau saarel esimest korda asaltteed! "Püüdsin kinni" foto eesli seljas ratsutavast tüdrukust.
Ostsimegi kioskist/poest külma colat. Poes veetis aega Taevaste Asukate Küla totakas memmeke, kes kôiki meid kangesti kallistada tahtis. Poemüüja vangutas piinlikusest pead.¨
Istusime väljas teeäärsel müüril ja jôime oma unistuste coca-colat. Teed mööda tuli keegi keku olemisega mees lahedate teksade ja USA t-särgiga. Mingi lühikese hetke oli ta kadunud ja ilmus siis uuesti välja, olles muude riiete peale arstikitli tômmanud ja kuuldetoru ka kaela riputanud, et me ikka näeksime, et ta on arstionu.
Külake oli täiesti pilvevines. Teeäärsel müüril vedelesid môned kohalikud meesterahvad.
Nüüd oleme siis käinud ära Taevases Paradiisis:-) Nüüd teame, et seal on ees ootamas 2 kioskit, kust muu kraami kôrval on vôimalik osta ka colat:-) Oleme näinud Taevasi Köögiviljaaedu ja Taevaseid Olendeid - tiibu neil küll seljas ei olnud. Isegi kuuldetoruga arstionul mitte.
Tagasitee oli lihtsam. Muudkui aga laskusime ja laskusime mööda käänulisi kandilistest kividest laotud mägiteid. Saime pikapeale päris hästi aru, miks meile enne, mäkketôusul, jooksvad neegrid vastu tulid. See jooksmine NII raske ei olnudki. Lihtsalt pidi ette vaatama, et ei komistaks.
Ribeira Bravasse tagasi jôudnud, ostsime jälle juua, istusime varjus ja kuulasime kôlaritest tulevat Cabo Verde muusikat.
Ilus, kui linnakeses hakkas koitma. Ilus oli ka eile ôhtul kui hakkas hämarduma ja majadel tuled süüdati. Nägime aknast, et ka linnaväljakul asuval "kuusepuul" süttisid plinkivad jôulutuled.
Hommikusöögilauas soovitasid prantslased meil sadamaküla Tarrafali külastamise asemel mägiretk ette vôtta. Môtlesimegi proovida.
Ilus, aga raske retk.
Nägime mägikülakese päris argielu. Erinevaid maju ja majakesi. Hoolitsetud köögiviljaaedu ja räämas nurgataguseid. Troopilisest tormist uhutud mägiteid. Veevôtukohti, kust rahvas seljas, peas, käes, eeslite seljas ja aiakärudega 25l kollaseid plastmasskanistreid oma kodudesse laiali vedas. Eesli seljas kallakust alla galopeerivat poisikest. Müüridel istuvaid musti mehi. Aedades töötavaid inimesi. Armsaid uudishimulikke lapsi. Hingematvaid vaateid alla orgu ning pilvedesse uppuvatele mäetippudele. Nägime naist, kes kandis peas suurt kotti, süles nii 2-3-aastast poisikest, seljas seljakotti ja ise laskus parajasti mägiteest alla.
Pôôsast leidsime 2 koletist - ei tea, kas külaelanikel oli kunagi mingi karneval olnud?
Vôttis vôhmale. Ivan pressis, et kui juba nii kaugele on tuldud, on pärast kahju, kui mäetipp nägemata jääb. Muuseas - mäetipust tulid aeg-ajalt JOOSTES alla süsimustad spordikottidega rôômsad noormehed.
Mina olin valmis tagasi vantsima. Üle kere higine. Kuum. Janu. Veepudel peaaegu tühi.
Unistasin, et mäetipus ootab kiosk, kust saab osta külma colat:-) ise oma unistuse üle itsitades.
Millegipärast viisid mäetippu pilvede vahele jämedad elektritraadid. Mobiililevi oli ka olemas.
Jôudsimegi pilvedeni välja!
Ja leidsime mäetipust pilvede vahelt väikese külakese!
Kenad köögiviljaaiad (kartul, oad, mais, banaanid jne), kus askeldasid asju peas transportivad naisterahvad.
Küsisime poe kohta. Taevaste asukate külas oli koguni 2 kioskit!!! Edasi kôndides nägime Sao Nicolau saarel esimest korda asaltteed! "Püüdsin kinni" foto eesli seljas ratsutavast tüdrukust.
Ostsimegi kioskist/poest külma colat. Poes veetis aega Taevaste Asukate Küla totakas memmeke, kes kôiki meid kangesti kallistada tahtis. Poemüüja vangutas piinlikusest pead.¨
Istusime väljas teeäärsel müüril ja jôime oma unistuste coca-colat. Teed mööda tuli keegi keku olemisega mees lahedate teksade ja USA t-särgiga. Mingi lühikese hetke oli ta kadunud ja ilmus siis uuesti välja, olles muude riiete peale arstikitli tômmanud ja kuuldetoru ka kaela riputanud, et me ikka näeksime, et ta on arstionu.
Külake oli täiesti pilvevines. Teeäärsel müüril vedelesid môned kohalikud meesterahvad.
Nüüd oleme siis käinud ära Taevases Paradiisis:-) Nüüd teame, et seal on ees ootamas 2 kioskit, kust muu kraami kôrval on vôimalik osta ka colat:-) Oleme näinud Taevasi Köögiviljaaedu ja Taevaseid Olendeid - tiibu neil küll seljas ei olnud. Isegi kuuldetoruga arstionul mitte.
Tagasitee oli lihtsam. Muudkui aga laskusime ja laskusime mööda käänulisi kandilistest kividest laotud mägiteid. Saime pikapeale päris hästi aru, miks meile enne, mäkketôusul, jooksvad neegrid vastu tulid. See jooksmine NII raske ei olnudki. Lihtsalt pidi ette vaatama, et ei komistaks.
Ribeira Bravasse tagasi jôudnud, ostsime jälle juua, istusime varjus ja kuulasime kôlaritest tulevat Cabo Verde muusikat.
28.12.2009
Maandusime väikesel lennuväljal. Teisi turiste peale 2 matkakottidega varustatud hollandlase silma ei torganud.
Lennujaama seinas oli auk, mille kaudu lennukist välja laaditud pagas reisijatele välja jagati.
Uksel tropp ilusaid helepruune caboverdelasi. Palju pakkumisi transpordiks. Ega me täpselt ei teadnud, kuhu me sôitama peame, näitasime neile sedelit öömaja nimega.
Cabo Verde saartel kasutatakse linnadevaheliseks transpordiks väikesi mikrobusse, nn. aluguere. Pôhimôte on selles, et bussijuht ootab, kuni buss on enam-vähem täis ja alles siis hakkab sôitma.
Meie olime sedakorda bussikese esimesed reisijad, niisiis ootasime mônda aega teisi reisijaid. Nendeks olid 2 matkakottidega hollandlast ja môned caboverdelased (tüdrukutel uhked sadade pisikeste patsikestega soengud peas, patsikeste otsas väikesed pärlikesed).
Lennujaamast mikrobussiga linnakesse, kus asus meie hotell. Linnakese nime esialgu ei teadnud, pärast selgus, et Ribeira Brava.
Bussisôit môöda kitsaid käänulisi mägiteid - appi, kuidas see mulle ei meeldi:-( Kardan kôrgust:-( Teed on laotud kivitükkidest. Nagu oleks munakivisillutisega tee, ainult et kivid on kandilised. Sellised näevad välja ka kôik linnakese pisikesed kitsad käänulised tänavad.
Pisike linnake. Linnasüda päris ilusasti korras hoitud, kôrvaltänavad rohkem lagunenud ja räämas.
Saime linnakesele ruttu tiiru peale tehtud. Kena kirik, endine vaimulik kool, turg, hiinlaste poekesed (ühes poes istus kassas hiina tüdruk ja vahtis igavuse peletamiseks mingit hiinakeelset filmi). Kôik. Ei näinud ühtegi kohviku, baari vôi restorani moodi kohta.
Ostsime hiinlaste poest krôpsu ning istusime keskväljakul vilus ja vahtisime inimesi.
Keskväljakule kiriku ette oli püstitatud kummaline moodustis - "kuusepuu". Traadist ja torudest, jôuluvidinad küljes, traadist täht vôi komeet vôi midagi sellist ladvas.
Lindudest nägime varblasi ja tuvisid, loomadest lugematul arvul krantse, mônda kôhnat kassi, 3 kitsekest ja 1 eeslit.
Tulime siia kolmeks päevaks: 28.30.12. Uurisime linnas lennuühenduse kohta, et kas siit varem minema ei saaks, aga ei saa. Järgmine lennuk läheb alles kolmapäeval, seesama, millele meil piletid on.
Rahvas siin meid ei tülita. Inglise keelt siin ei osata. Hotelli perenaisega räägime inglise, hispaania, prantsuse, portugali ja kehakeele segus.
Esialgu olime hotelli ainsad elanikud, aga ôhtusöögi ajaks olid lisandunud 3 prantsusekeelset valget külalist.
Sôime perenaise valmistatud riisi, köögivilja ja kala. Ôhkkond meenutas söömaaegu Saalomoni saarte külakestes.
Lennujaama seinas oli auk, mille kaudu lennukist välja laaditud pagas reisijatele välja jagati.
Uksel tropp ilusaid helepruune caboverdelasi. Palju pakkumisi transpordiks. Ega me täpselt ei teadnud, kuhu me sôitama peame, näitasime neile sedelit öömaja nimega.
Cabo Verde saartel kasutatakse linnadevaheliseks transpordiks väikesi mikrobusse, nn. aluguere. Pôhimôte on selles, et bussijuht ootab, kuni buss on enam-vähem täis ja alles siis hakkab sôitma.
Meie olime sedakorda bussikese esimesed reisijad, niisiis ootasime mônda aega teisi reisijaid. Nendeks olid 2 matkakottidega hollandlast ja môned caboverdelased (tüdrukutel uhked sadade pisikeste patsikestega soengud peas, patsikeste otsas väikesed pärlikesed).
Lennujaamast mikrobussiga linnakesse, kus asus meie hotell. Linnakese nime esialgu ei teadnud, pärast selgus, et Ribeira Brava.
Bussisôit môöda kitsaid käänulisi mägiteid - appi, kuidas see mulle ei meeldi:-( Kardan kôrgust:-( Teed on laotud kivitükkidest. Nagu oleks munakivisillutisega tee, ainult et kivid on kandilised. Sellised näevad välja ka kôik linnakese pisikesed kitsad käänulised tänavad.
Pisike linnake. Linnasüda päris ilusasti korras hoitud, kôrvaltänavad rohkem lagunenud ja räämas.
Saime linnakesele ruttu tiiru peale tehtud. Kena kirik, endine vaimulik kool, turg, hiinlaste poekesed (ühes poes istus kassas hiina tüdruk ja vahtis igavuse peletamiseks mingit hiinakeelset filmi). Kôik. Ei näinud ühtegi kohviku, baari vôi restorani moodi kohta.
Ostsime hiinlaste poest krôpsu ning istusime keskväljakul vilus ja vahtisime inimesi.
Keskväljakule kiriku ette oli püstitatud kummaline moodustis - "kuusepuu". Traadist ja torudest, jôuluvidinad küljes, traadist täht vôi komeet vôi midagi sellist ladvas.
Lindudest nägime varblasi ja tuvisid, loomadest lugematul arvul krantse, mônda kôhnat kassi, 3 kitsekest ja 1 eeslit.
Tulime siia kolmeks päevaks: 28.30.12. Uurisime linnas lennuühenduse kohta, et kas siit varem minema ei saaks, aga ei saa. Järgmine lennuk läheb alles kolmapäeval, seesama, millele meil piletid on.
Rahvas siin meid ei tülita. Inglise keelt siin ei osata. Hotelli perenaisega räägime inglise, hispaania, prantsuse, portugali ja kehakeele segus.
Esialgu olime hotelli ainsad elanikud, aga ôhtusöögi ajaks olid lisandunud 3 prantsusekeelset valget külalist.
Sôime perenaise valmistatud riisi, köögivilja ja kala. Ôhkkond meenutas söömaaegu Saalomoni saarte külakestes.
fredag den 8. januar 2010
Sao Nicolau
Turismibrozüüri järgi olevat Sao Nicolau Cabo Verde saartest kôige rohelisem, metsikum ja puutumatum.
Saar avastati Skt. Nicolau päeval 6.dets. 1461.
Saare keskel asub viljakas org, kus kasvatatakse suhkruroogu, banaane, maisi ja ube. Kahjuks on viimasel ajal sealkandis pôud olnud ning seetöttu on paljud apelsini- ja kohviistandused hävinud.
Sao Nicolaul elab umbes 20 000 inimest, paljude elatusallikaks on kalapüük ja töö tuunikakavabrikus.
See oli siis see info, mis meile enne Sao Nicolau külastamist kättesaadav oli.
Lend kestis 25 min.
Peab ütlema, et saar ei paistnud lennukiaknast vaadatuna sugugi roheline. Mägisem kui Sal. No olgu - mäeharjade peal oli natukene rohtu.
Ilus korras lennujaam. Korrektne (mitte poolmädanenud nagu näiteks Honiaras...)
Järgneb...
Saar avastati Skt. Nicolau päeval 6.dets. 1461.
Saare keskel asub viljakas org, kus kasvatatakse suhkruroogu, banaane, maisi ja ube. Kahjuks on viimasel ajal sealkandis pôud olnud ning seetöttu on paljud apelsini- ja kohviistandused hävinud.
Sao Nicolaul elab umbes 20 000 inimest, paljude elatusallikaks on kalapüük ja töö tuunikakavabrikus.
See oli siis see info, mis meile enne Sao Nicolau külastamist kättesaadav oli.
Lend kestis 25 min.
Peab ütlema, et saar ei paistnud lennukiaknast vaadatuna sugugi roheline. Mägisem kui Sal. No olgu - mäeharjade peal oli natukene rohtu.
Ilus korras lennujaam. Korrektne (mitte poolmädanenud nagu näiteks Honiaras...)
Järgneb...
25.-27.12.
Tôeline "rannapuhkus" - hommikul randa jooksma-ujuma, siis hommikusöök, siis linnaskäik (kui veel nii palav ei ole nagu keskpäeval), siis rand (mônus on lugeda), siis basseini külmema vee sisse, siis linna (sööma) ja siis magama.
Ühes kohalikus restoranis kuulsime väidetavalt tüüpilist Cabo Verde muusikat. Kitarr ja trumm ja 2 musta meest romantilisi laule välja vôlumas.
Oleme kogenud rannas suuremaid laineid. Respekt.
Ühes kohalikus restoranis kuulsime väidetavalt tüüpilist Cabo Verde muusikat. Kitarr ja trumm ja 2 musta meest romantilisi laule välja vôlumas.
Oleme kogenud rannas suuremaid laineid. Respekt.
24.12.2009
Ärkasime jälle kell 7 paiku (kohaliku aja järgi). Läksime randa jooksma. Päris palav oli juba ja liiva sees oli väga raske leekida. Vahepeal Kleaga kôndisime. Tervisliku osa lôpetuseks mônulesime lainetes:-)
Siis hommikusöök hotellis. Mulle maitsevad oad ja seened! Ja pannkoogid küpsetatud banaanide ja värskete puuviljadega.
Täna hommikul linna poole vantsides saime ühelt tumedalt noormehelt sôimata, kui temast välja ei teinud ega tema poodi ei läinud. Et ahah - valgetel inimestel ei kôlba mustade inimestega rääkida, jah! Ärgu me siis tulgu mustade inimeste maale, kui ei kôlba!
Paha maitse jäi suhu.
Käisime pangas ja kohalikus reisibüroos, kust ostsime lennukipiletid Sao Nicolau saarele, et näha ka midagi muud, kui turismipiirkonda. Lennukiajad sobisid nii, et oleme Sao Nicolaul 3 päeva, 28.12.-30.12.
Avastasin, et Santa Maria linnakese jäätiseputka katusealuse küljes lehvis teiste maade lippude kôrval ka sini-must-valge:-)
Klea muudkui joonistab igal "vabal" hetkel. Ta ostis endal Kopi lennujaamast sellise raamatukese, kus on inimfiguurid sees, millele siis ise saab riided selga joonistada. Minu arvates on tal lahedad ja pônevad ideed:-)
Ôhtul oli jôuluôhtusöök hotelli restoranis. Nn. rootsi laud hea ja paremaga. Meie mugisime mereande, köögivilju ja kala.
Elav muusika. Naislaulja, saateks mees sündil. Ilma hingeta (vôrreldes Loretta ja Robertiga Saalomoni saartelt).
Kuu on "valetpidi" taevas. Mitte külje pealt ei kasva ega kahane, vaid alt vôi ülevalt.
Siis hommikusöök hotellis. Mulle maitsevad oad ja seened! Ja pannkoogid küpsetatud banaanide ja värskete puuviljadega.
Täna hommikul linna poole vantsides saime ühelt tumedalt noormehelt sôimata, kui temast välja ei teinud ega tema poodi ei läinud. Et ahah - valgetel inimestel ei kôlba mustade inimestega rääkida, jah! Ärgu me siis tulgu mustade inimeste maale, kui ei kôlba!
Paha maitse jäi suhu.
Käisime pangas ja kohalikus reisibüroos, kust ostsime lennukipiletid Sao Nicolau saarele, et näha ka midagi muud, kui turismipiirkonda. Lennukiajad sobisid nii, et oleme Sao Nicolaul 3 päeva, 28.12.-30.12.
Avastasin, et Santa Maria linnakese jäätiseputka katusealuse küljes lehvis teiste maade lippude kôrval ka sini-must-valge:-)
Klea muudkui joonistab igal "vabal" hetkel. Ta ostis endal Kopi lennujaamast sellise raamatukese, kus on inimfiguurid sees, millele siis ise saab riided selga joonistada. Minu arvates on tal lahedad ja pônevad ideed:-)
Ôhtul oli jôuluôhtusöök hotelli restoranis. Nn. rootsi laud hea ja paremaga. Meie mugisime mereande, köögivilju ja kala.
Elav muusika. Naislaulja, saateks mees sündil. Ilma hingeta (vôrreldes Loretta ja Robertiga Saalomoni saartelt).
Kuu on "valetpidi" taevas. Mitte külje pealt ei kasva ega kahane, vaid alt vôi ülevalt.
23.12.2009
Nüüd oleme Cabo Verde saartel. Täpsemalt - saarel nimega Sal.
Teisipäeva hommikul kell 8.55 alustasime ca 7-tunnist lendu...
Lennukiaknast vaadates meenutas Sal Austraalia kôrbe Plenty Highwayl Alice Springs`poole sôites. Punane, ookerjas tühi maa.
Päike siras taevas, sooja oli 26 kraadi.
Meid, turiste, veeti bussidega Santa Maria linna hotellidesse laiali.
Bussi juures leidis aset väike vahejuhtum. Keegi üliagar pruun noormees aitas kangesti pagasit bussi järelkärusse toppida ning nôudis selle eest pärast eurosid. Ivan ei andnud. Juhtumisi tuli mône aja pärast politseinik mööda - kutt pistis jooksu ja kargas üle kraavi ja üle aia. Selline libapakikandja.
Esimene mulje - inimesed on väga ilusad. Caboverdelased heledamat sorti pruunid ja natuke lühemad, senegallased sinakasmustad ja väga pikad ja lahedate rastasoengutega.
Valged inimesed jätavad selle taustal hallide luitunud siniste koibadega kitkutud kanade mulje - nagu elujôust tühjaks imetud.
Hotellis. Elame väikeses hütikeses, kus on 1 tuba ja du¨sinurk. Hotelli territooriumil on môned basseinid, môned restoranid, rand/Atlandi ookean ca 200-300 m kaugusel. Soovitati ookeanis ujumisega ettevaatlik olla - suured lained ja allhoovus.
Rannapromenaadil palju suveniiriputkasid ja pealetükkivaid müüjaid (senegallased). Nende trikiks on ennast külge kleepida järgmiste lööklausetega: "Hello, beautiful family! How are you? English, French? Everything OK? No stress!" jne. Eesmärgiks turist kusagile putkasse ostlema meelitada: "Today good price."
Et mida siis müüakse? Ilmselt Aafrika mandrilt kokku ostetud turistidele môeldud puukujukesi ja maske, liivapilte päikeseloojangute, palmipuude ja sôudjatega. Siis mingeid nigelad maali moodi asju (mis ostu korral raamilt maha vôetakse ja kokku rullitakse, et turist saaks selle hôlpsamini kaasa vôtta), käevôrusid, kaelakeesid, helmeid, T-särke, kookosekoorest kotte jms. Palju asju. Samu asju - igal pool.
Täna. Magasime une otsa. Ärkasime kell 7 kohaliku aja järgi (kell 10 eesti aeg), sôime hotellis hommikust, jalutasime ennelôunal, kui veel nii kuum ei olnud, linna peal, vedelesime rannas lesimistoolidel ja ujusime ookeanis.
Päris pônev vaatepilt oli, kuidas üks ilus pruun nôtke neegripoiss rannas volüümikatele valgetele tädidele reggae-tümpsu saatel aeroobikat tegi. Tädid (ja üks kiilakas mees) kargasid muusikast suurt välja tegemata lôôskava kuumuse käes entusiastlikult harki-kokku.
Meie Kleaga olime ka täna natuke sportlikud. Mingil ajal tehti basseinis vesivôimlemist ja see oli täitsa mônus:-)
Ôhtupoolikul (kui juba mônusamalt jahe oli), käisime jälle linnas. Töötasime välja taktika suveniirimüüjate tôrjeks - vantsisime tuimade kivinägudega edasi, kui meile jälle "Hello, nice family, please come to my shop!" öeldi.
Nahk on päikesest punane.
Teisipäeva hommikul kell 8.55 alustasime ca 7-tunnist lendu...
Lennukiaknast vaadates meenutas Sal Austraalia kôrbe Plenty Highwayl Alice Springs`poole sôites. Punane, ookerjas tühi maa.
Päike siras taevas, sooja oli 26 kraadi.
Meid, turiste, veeti bussidega Santa Maria linna hotellidesse laiali.
Bussi juures leidis aset väike vahejuhtum. Keegi üliagar pruun noormees aitas kangesti pagasit bussi järelkärusse toppida ning nôudis selle eest pärast eurosid. Ivan ei andnud. Juhtumisi tuli mône aja pärast politseinik mööda - kutt pistis jooksu ja kargas üle kraavi ja üle aia. Selline libapakikandja.
Esimene mulje - inimesed on väga ilusad. Caboverdelased heledamat sorti pruunid ja natuke lühemad, senegallased sinakasmustad ja väga pikad ja lahedate rastasoengutega.
Valged inimesed jätavad selle taustal hallide luitunud siniste koibadega kitkutud kanade mulje - nagu elujôust tühjaks imetud.
Hotellis. Elame väikeses hütikeses, kus on 1 tuba ja du¨sinurk. Hotelli territooriumil on môned basseinid, môned restoranid, rand/Atlandi ookean ca 200-300 m kaugusel. Soovitati ookeanis ujumisega ettevaatlik olla - suured lained ja allhoovus.
Rannapromenaadil palju suveniiriputkasid ja pealetükkivaid müüjaid (senegallased). Nende trikiks on ennast külge kleepida järgmiste lööklausetega: "Hello, beautiful family! How are you? English, French? Everything OK? No stress!" jne. Eesmärgiks turist kusagile putkasse ostlema meelitada: "Today good price."
Et mida siis müüakse? Ilmselt Aafrika mandrilt kokku ostetud turistidele môeldud puukujukesi ja maske, liivapilte päikeseloojangute, palmipuude ja sôudjatega. Siis mingeid nigelad maali moodi asju (mis ostu korral raamilt maha vôetakse ja kokku rullitakse, et turist saaks selle hôlpsamini kaasa vôtta), käevôrusid, kaelakeesid, helmeid, T-särke, kookosekoorest kotte jms. Palju asju. Samu asju - igal pool.
Täna. Magasime une otsa. Ärkasime kell 7 kohaliku aja järgi (kell 10 eesti aeg), sôime hotellis hommikust, jalutasime ennelôunal, kui veel nii kuum ei olnud, linna peal, vedelesime rannas lesimistoolidel ja ujusime ookeanis.
Päris pônev vaatepilt oli, kuidas üks ilus pruun nôtke neegripoiss rannas volüümikatele valgetele tädidele reggae-tümpsu saatel aeroobikat tegi. Tädid (ja üks kiilakas mees) kargasid muusikast suurt välja tegemata lôôskava kuumuse käes entusiastlikult harki-kokku.
Meie Kleaga olime ka täna natuke sportlikud. Mingil ajal tehti basseinis vesivôimlemist ja see oli täitsa mônus:-)
Ôhtupoolikul (kui juba mônusamalt jahe oli), käisime jälle linnas. Töötasime välja taktika suveniirimüüjate tôrjeks - vantsisime tuimade kivinägudega edasi, kui meile jälle "Hello, nice family, please come to my shop!" öeldi.
Nahk on päikesest punane.
Abonner på:
Opslag (Atom)
