Nüüd oleme Cabo Verde saartel. Täpsemalt - saarel nimega Sal.
Teisipäeva hommikul kell 8.55 alustasime ca 7-tunnist lendu...
Lennukiaknast vaadates meenutas Sal Austraalia kôrbe Plenty Highwayl Alice Springs`poole sôites. Punane, ookerjas tühi maa.
Päike siras taevas, sooja oli 26 kraadi.
Meid, turiste, veeti bussidega Santa Maria linna hotellidesse laiali.
Bussi juures leidis aset väike vahejuhtum. Keegi üliagar pruun noormees aitas kangesti pagasit bussi järelkärusse toppida ning nôudis selle eest pärast eurosid. Ivan ei andnud. Juhtumisi tuli mône aja pärast politseinik mööda - kutt pistis jooksu ja kargas üle kraavi ja üle aia. Selline libapakikandja.
Esimene mulje - inimesed on väga ilusad. Caboverdelased heledamat sorti pruunid ja natuke lühemad, senegallased sinakasmustad ja väga pikad ja lahedate rastasoengutega.
Valged inimesed jätavad selle taustal hallide luitunud siniste koibadega kitkutud kanade mulje - nagu elujôust tühjaks imetud.
Hotellis. Elame väikeses hütikeses, kus on 1 tuba ja du¨sinurk. Hotelli territooriumil on môned basseinid, môned restoranid, rand/Atlandi ookean ca 200-300 m kaugusel. Soovitati ookeanis ujumisega ettevaatlik olla - suured lained ja allhoovus.
Rannapromenaadil palju suveniiriputkasid ja pealetükkivaid müüjaid (senegallased). Nende trikiks on ennast külge kleepida järgmiste lööklausetega: "Hello, beautiful family! How are you? English, French? Everything OK? No stress!" jne. Eesmärgiks turist kusagile putkasse ostlema meelitada: "Today good price."
Et mida siis müüakse? Ilmselt Aafrika mandrilt kokku ostetud turistidele môeldud puukujukesi ja maske, liivapilte päikeseloojangute, palmipuude ja sôudjatega. Siis mingeid nigelad maali moodi asju (mis ostu korral raamilt maha vôetakse ja kokku rullitakse, et turist saaks selle hôlpsamini kaasa vôtta), käevôrusid, kaelakeesid, helmeid, T-särke, kookosekoorest kotte jms. Palju asju. Samu asju - igal pool.
Täna. Magasime une otsa. Ärkasime kell 7 kohaliku aja järgi (kell 10 eesti aeg), sôime hotellis hommikust, jalutasime ennelôunal, kui veel nii kuum ei olnud, linna peal, vedelesime rannas lesimistoolidel ja ujusime ookeanis.
Päris pônev vaatepilt oli, kuidas üks ilus pruun nôtke neegripoiss rannas volüümikatele valgetele tädidele reggae-tümpsu saatel aeroobikat tegi. Tädid (ja üks kiilakas mees) kargasid muusikast suurt välja tegemata lôôskava kuumuse käes entusiastlikult harki-kokku.
Meie Kleaga olime ka täna natuke sportlikud. Mingil ajal tehti basseinis vesivôimlemist ja see oli täitsa mônus:-)
Ôhtupoolikul (kui juba mônusamalt jahe oli), käisime jälle linnas. Töötasime välja taktika suveniirimüüjate tôrjeks - vantsisime tuimade kivinägudega edasi, kui meile jälle "Hello, nice family, please come to my shop!" öeldi.
Nahk on päikesest punane.
Abonner på:
Kommentarer til indlægget (Atom)
Ingen kommentarer:
Send en kommentar