28.12.2009

Maandusime väikesel lennuväljal. Teisi turiste peale 2 matkakottidega varustatud hollandlase silma ei torganud.
Lennujaama seinas oli auk, mille kaudu lennukist välja laaditud pagas reisijatele välja jagati.
Uksel tropp ilusaid helepruune caboverdelasi. Palju pakkumisi transpordiks. Ega me täpselt ei teadnud, kuhu me sôitama peame, näitasime neile sedelit öömaja nimega.
Cabo Verde saartel kasutatakse linnadevaheliseks transpordiks väikesi mikrobusse, nn. aluguere. Pôhimôte on selles, et bussijuht ootab, kuni buss on enam-vähem täis ja alles siis hakkab sôitma.
Meie olime sedakorda bussikese esimesed reisijad, niisiis ootasime mônda aega teisi reisijaid. Nendeks olid 2 matkakottidega hollandlast ja môned caboverdelased (tüdrukutel uhked sadade pisikeste patsikestega soengud peas, patsikeste otsas väikesed pärlikesed).
Lennujaamast mikrobussiga linnakesse, kus asus meie hotell. Linnakese nime esialgu ei teadnud, pärast selgus, et Ribeira Brava.
Bussisôit môöda kitsaid käänulisi mägiteid - appi, kuidas see mulle ei meeldi:-( Kardan kôrgust:-( Teed on laotud kivitükkidest. Nagu oleks munakivisillutisega tee, ainult et kivid on kandilised. Sellised näevad välja ka kôik linnakese pisikesed kitsad käänulised tänavad.
Pisike linnake. Linnasüda päris ilusasti korras hoitud, kôrvaltänavad rohkem lagunenud ja räämas.
Saime linnakesele ruttu tiiru peale tehtud. Kena kirik, endine vaimulik kool, turg, hiinlaste poekesed (ühes poes istus kassas hiina tüdruk ja vahtis igavuse peletamiseks mingit hiinakeelset filmi). Kôik. Ei näinud ühtegi kohviku, baari vôi restorani moodi kohta.
Ostsime hiinlaste poest krôpsu ning istusime keskväljakul vilus ja vahtisime inimesi.
Keskväljakule kiriku ette oli püstitatud kummaline moodustis - "kuusepuu". Traadist ja torudest, jôuluvidinad küljes, traadist täht vôi komeet vôi midagi sellist ladvas.
Lindudest nägime varblasi ja tuvisid, loomadest lugematul arvul krantse, mônda kôhnat kassi, 3 kitsekest ja 1 eeslit.
Tulime siia kolmeks päevaks: 28.30.12. Uurisime linnas lennuühenduse kohta, et kas siit varem minema ei saaks, aga ei saa. Järgmine lennuk läheb alles kolmapäeval, seesama, millele meil piletid on.
Rahvas siin meid ei tülita. Inglise keelt siin ei osata. Hotelli perenaisega räägime inglise, hispaania, prantsuse, portugali ja kehakeele segus.
Esialgu olime hotelli ainsad elanikud, aga ôhtusöögi ajaks olid lisandunud 3 prantsusekeelset valget külalist.
Sôime perenaise valmistatud riisi, köögivilja ja kala. Ôhkkond meenutas söömaaegu Saalomoni saarte külakestes.